maga/matus jaak tomberg 01
1. kell kuus hommikul haarab käsi äkiliselt laual lebava kohvipaki järele, et silmad saaksid kontrollida, kas see kofeiini sisaldab. kell üheksa teeb ta seda teist korda. kohv on külm ja kange, sinine kruus justkui hoiaks teda enda küljes kinni. käsi kahlab ohke saatel läbi juuste ning liigub sealt edasi tuhatoosi poole, sigareti juurde. küüned on meelega lakitud ainult keskelt, hõbedased märgid meenutavad ammuste religioossete rituaalide tuhmunud sümboleid. silmad pilguvad korraks, nende nurgad tõmbuvad niiskeks - kõik, mis võiks veel kadunud unest alles olla. keel puudutab korraks ülahuult, et selle peale kukkunud soolane pisar ära korjata. aga ometi ei seondu keel suu läbi kuidagi huulega või käsi keha kaudu juustega. nad kõik tegutsevad omaette, mingist koordineerivast üleolevast kontrollist sõltumatult. tubakane piir tuha ning veel süttimata sigaretipaberi vahel liigub järjest rohkem tumekollaka filtri poole. 2. shokk järsust teadvuseletulekust hakkas üle minema. grami keha rappus veel natuke ja jäi siis voodi peale lebama. ta tegi silmad ruttu pärani lahti. teadvus kohanes uue ruumiga justkui ammune lõhn, mille päritolu jõuab alles mõne sekundi pärast kohale. viimased kauged mälupildid möödunud unest kerkisid temas veidrate aistingutena esile; ta kaalutles pisut nende usutavuse üle ning heitis nad seejärel lõplikult reaalsusest välja. väljas oli hämar, sadas teravat vihma. suured piisad põrkusid häälekalt vastu aknaklaasi ning libisesid edasi allapoole, jättes endast maha järjest kitseneva veenire. ta silmitses neid piisku ükshaaval tükk aega, iga ilmumist ning haihtumist eraldi. lõpuks hakkas nii kõvasti sadama, et üksikut piiska polnud voolavast veest enam võimalik eristada. gram ohkas kergendatult. iga detail allus talle kui ta vaatas; ta võis uuesti silmitseda kõiki väikeseid punkte eraldi. see, mis jäi nonde eelmiste lahtisurutud silmade taha ning mis paratamatuses pidi kõike toimuvat pealt vaatama, paiskus kestvuse identifitseerimatusse minevikku. 3. kolmveerand tunni pärast jäi gram uuesti magama. tähelepanu oli juba tükk aega enne seda loetud sisust kõrvale rännanud. grami puhul juhtus see tavaliselt siis, kui ta mõtles, kas ta on lugemiseks liiga väsinud või mitte. niisugusel hetkel kihutasid silmad juba tähendusetuteks muutunud sõnu mööda edasi ning alles neli lõiku hiljem taipas teadvus, et kõik tuleb uuesti üle lugeda. käsi lõtvus ja pillas raamatu kõhu peale. hingamine muutus sügavamaks ning ruum täitus vaikusest läbistatud ühtlase rütmiga - rahu pulss, mida inimene magades ei teadvusta. vihm koputas ikka veel aknale. 4. ümberpaiknemine tuli väga järsult ja suure ehmatusega. keha läks nii kiiresti teise kohta ja asendisse, et võpatusest poleks shoki summutamiseks kindlati mingit kasu olnud. silmad sulgusid kiirest pildivahetusest silmapilkselt ning kui nad uuesti avanesid, võttis kuus sekundit aega, enne kui nende kummagi reaalsused üksteisega korralikult ühtisid. keskendatus lagunes tuhandeteks punktikesteks ja tormas südamest ning peast üle keha igale poole laiali. enam polnud võimalik sellele kõigele tagasi vaadata, kõik toimus praegu. 5. üks jalg tõstab end üle teise jala põlve ning jääb sinna kõlkuma. lõdvalt varba otsas kõikuv sandalett kukub pehmelt põrandale küljeli. vasak käsi on tooli käsitoel, sõrmeküüned üritavad rahutult vastu seda trummeldades õiget heli kätte saada. kuid nad ei saa ning jätkavad. keha keskosa nõjatub üle laua. huuled on torus, suust väljuv suits moodustab õhku kummalisi kontuure ning juhuslikke rõngaid - nagu pilved, millest on võimalik suvalisi tähedusi välja lugeda. hingamine koriseb vaevaliselt ning sõõrmed juhivad kopsudesse õhku, mis tundub ümbritseva ruumi temperatuuri silmas pidades ebatavaliselt külm. see väike punktike identifitseerimatus ruumis, mida võib siiski veel nimetada gramiks, ohkab uuesti raskemeelselt - kõikide nende omainitsiatiivsete ühikute koondamine ühtse olemistahte alla pole kunagi olnud kerge töö. raske on keskenduda, kui keskendatus on üle sinu laiali. 6. järgmine ärkamine ei olnud enam kuigi keeruline ega vaevarikas. see tähendab - ruum oli grami meelest veel küll täiesti ebanormaalne, justkui oleks ta enda sellest suutnud kuidagi veidralt välja faasida, kuid ta mäletas, mida ta oli tolles teises/eelmises reaalsuses teinud. ta oli lõpuks ometi püsti tõusnud, sandaleti tagasi jalga pannud, sigareti ära kustutanud ning kööki rutanud, et uut kohvivett üles panna. võime uuesti kõike korraga meenutada muutis grami kaheksa kilo kergemaks. aga temani hakkasid jõudma esimesed tulevikulised aistingud selle kohta, et kui tolles ruumis seal oli kõik korras, siis selles ruumis siin võib oodata peatset kaootikat ning lagunemist. ning tal ei tulnud seda kaua oodata. üks kiht koorus varsti tema pealt skulptuurlike kildudena uuesti maha. kumb reaalsus on uni ning kumb mitte, polnud tema jaoks juba ammu oluline küsimus. 7. pidev reaalsusevahetus ning iseenda plahvatamise vaheldumine kohatiste täiusehetkedega ei olnud grami elus kestvad protsessid. maksimaalselt kaks kuud järjest, siis tuli paus. insomnia asendus hüpersomniaga, mida ta talus kergemini ning mis lubas tal uuesti tööl käia ja oma suhetest teiste inimestega paremini aru saada. ta oli nende pauside ajal õnnelik, ehkki polnud kindel, kas ta pidas lineaarset jätkuvust elu normaaseisundiks. sest kunagi võis sigarett uuesti põlema hakata, ilma et ta teadvustaks, et oli selle mõned kümned sekundid varem ise süüdanud.
tagasi