|
Chaplin Berk Vaher & The Meta Wannas Küllap kõlab ikka nii eneseõigustusena kui patukahetsusena ülestunnistus, et järgnev jutt on sündinud unenäost. Nagu õieti enamik mu jutte. Seesinane õieti kahest unenäost. Mida tuli ilmsielu loogikale kohandada haruldaselt vähe. Seetõttu on need napid muutused ka ära mainitud - kui hoiatavad sildid und ja ärkvelolu kummatigi lahutava kuristiku serval. Küll pole midagi haruldast tegevuspaigas, kust alustan. Koolis nimelt. Kool on vägagi reaalne, 60ndate algul punastest ja valgetest (või ju tegelikult ikkagi oranžidest ja hallidest) tellistest ehitatud. Selliseid leidub kõikjal Eestis. Keldrikorrus. Põrand on kaetud staadioni jooksuraja kummimattidega, seinad ja radiaatorid seintel on hernesupirohelised, aknad kõrgel lae all. Vahetund. Nolgid - nii umbes kuuendast klassist - ja veel koolivormis, kuna tegevus toimub kuskil 80ndate lõpupoole - on kogunenud ühe eakaaslase ümber, kes väärikalt jagab oma seisukohti ilma asjadest. (Aga see eakaaslane oli unenäos muide tuntud õuduskirjanik Matt Barker - neil, kes ei pea ebaeetiliseks ambivalentsete tegelaskujude elustvõetud prototüüpide täielikku nimetamist ilukirjanduslikus tekstis, tasub seda meeles pidada; teised mõelgu tegelasest lihtsalt kui ühest poisist). Üldiselt ei kuulata poissi kaua, peetakse vist veidi uhkeks. Aga mina väitlen temaga pikemalt, skeptiline, kuid huvitatud. (Tegelikult oligi meil hiljuti meiliväitlus meditsiiniliste loomkatsete üle.) Siis meenub mulle, et pidin linnast bussipileti ostma. Vahetunni lõpuni on tublisti aega, jõuaks vast ruttu ära käia küll. (Tegelikult poleks 15 või isegi 20 minutiga kuidagi koolist bussijaama ja tunni alguseks tagasi jõudnud!) Nii jooksen trepist üles. (Unenäos järgnes mulle tegelikult välisukseni tuletõrjevoolik, mis justkui reageeris liikuva keha soojusele. Ilmne seos multika-tolmuimeja ja koolisunduse vahel). Trepil avastan, et kell on siiski liiga palju, tund algab kohe. Kuhu need minutid kadusid siis? (Kas too voolik imes nad ära?) Kell käib vist ette? Hakkan oma "Elektronika 5" nuppe vajutama. Ekraanile ilmub korraga kiri, mis kuulutab: "Näen, et suudad minuga kaasa mõelda ja me võime koostööd teha." (Või midagi sellist, kompaktsemalt isegi). Ja seejärel lausa pilt. Veidi "Kolmanda planeedi" Naljahammas U moodi pontsakas tulnukas. Tollesama koolipoisi (pro Barkeri!?) tegelik pale. Ta on tõesti ühelt teiselt planeedilt, linkis end minu käekella, et vesta oma maailmavallutusplaanist. Ja siin tuleb sisse too teine unenägu. Juba tänapäev, olen koos mõnede Eesti Kirjanduse Seltsi liikmetega mingil konverentsil Šveitsis (unenäos tegelikult Soomes, aga kohe selgub, miks Šveits paremini sobib; selle kõrval, et konverents toimus mingis Delvaux'likus viirastusmuuseumis). Ööbime mägionnides (mis olid kah ehitatud oranžidest tellistest, aga neil on mahedam toon - või jättis udu neist sellise mulje? Või neisviibimise-sunduse puudumine?). Hommikul küsib EKSi sekretär Katrin Raid: "Kuulge, kas teie majade ümber kah öösel mingi vuntsidega mees tiirutas? Mul vahtis lausa aknast sisse!" "Oli küll," meenub mulle. "Nagu Chaplin, eksole?" "Jaa, just," hüüatab Kati. "Täpselt nagu Chaplin." Korraga haarab mind sügav äratundmine, ma teatan teistele täiesti veendunult: "Aga see oligi Chaplin." Kes muigab, kes vaatab imelikult, tõsiselt ei võta keegi. "Aga see oli Chaplin!" ma peaaegu karjun. (Karjusingi.) Tunnen sel hetkel, et äratundmise ja äranimetamisega vabastan koomiku hinge kummitamisvaevast. Kui mind usutaks. "Miks ei võiks see tõsi olla? Kui palju see siin ümberringi tõelisem on? Vaadake üles, taevas, see sinitaevas, ta pole ju sinine, see ainult tundub meile, ja pilved pole muud kui veepiisad, see maailm meie ümber, tegelikult pole seda ju üldse olemas!" Vaikus. Siis poetab Janika Kronberg areldi: "No aga tegelikult vist ikka nagu on ju?" "Tegelikult vist on jah," annan alla. Suundume kambakesi konverentsile, on viimane päev. Löön siiski teistest lahku, et enne ettekannete algust osta õhtuks laevapilet tagasi Eestisse. Ent koolipoiss-tulnuk mu käekellas teatab - ma saan teda aidata, kuna ainsana oskan talle öelda, mis on Koobas. See on ta vallutusplaani võtmeküsimus. Mis on Koobas? Unenäos ma ei teadnud. Ärkamishetkel aimasin seost Platoniga (aga 6. klassi jumbuna ei võinud ma seda veel teada). Nüüd, kirjutades, adun: Toda Chaplini-unenägu nägin tegelikult täienisti esimesena, ja teine unenägu pidi vähemasti ärkamisjärgselt, meenutamisel ja esmasel kirjapanekul juba olema esimesest mõjutatud. (Kordus piletiostmise motiiv ning ka kummituse ja tulnuka võib ühe nähtuse allomorfideks lugeda.) Nii et hoiatusmärke polnuks vajagi, tegelikkuse ja une loogika vahele kuristikku ületavaks pinnaks kujunes fiktsiooni loogika. See pole iseenesest ju üldsegi uudne ega üllatav avastus. Ent see ühendav pind pole ju kõigest sild, üks soonjas riba keset mõlemas suunas sirutuvat tühjust - vaid katab kogu kuristikku. Selle pinna alla jääv aga siis ongi ju... Koobas? Muudab see nüüdleitud teadmine tagantjärele midagi ühes või mitmes neist reaalsustest? Ja kui, siis - Võin ma - tarvitseks mul - tuleks mul - eksida?
Viljandis, |