hiram Tuhkhall [etüüd/teaser] Tuled vilkusid põlema. Ukse kinniraksatamine kostis juba läbi kõrvades ähvardavalt kerkiva kohina. Ta ajas pesuruumi poole luugates mantlit seljast, sisikond halvast aimdusest krampumas. Käsivarrel polnud tänu tihkele mantlile enamat kui mõnesentimeetrine kriimustus, aga ta teadis, et jalaga on hullemini. Püksisäär oli nahale kleepunud ja sall reie ümber verest raske. Suletud ruumis täitus õhk selle magusast, hirmuäratavast lõhnast. Ta hingeldas. Kolm, võibolla neli minutit... see ei saa arter olla, sa oleksid juba surnud. Lihahaav, mitte enamat... ta kiskus saapa ära, kobas veriste kätega rohukapist käärid, vesinikperoksiidipudeli ja hakkas masinlikult pükstel säärt maha lõikama. See edenes vaevaliselt, sest sõrmed olid kuidagi tuimaks jäänud ning tasakaalutunnetus häiritud. Ta vandus hääletult, kui taipas. Sellega polnud ta arvestada osanud. Kiiruga süstitud kraam võis antud olukorra jaoks liiga tugev olla. See tekitas teadvuse ja taju vahele vatise, hirmutava distantsi. Mõju ja verekaotuse süvenemine võis tähendada eneseabistamisvõimaluse äralangemist... ta võitles hingeldades kangaga, pillas siis käärid, rabas destilleeritud vee mahuti vooliku, püüdis end märjaks pritsides kiiruga käsi pesta, peatus seejärel hetkeks, neelatas ning harutas salli lahti. See kukkus tuhmi latsatusega põrandale ja lahtilõigatud püksisäär vajus alla. Mõne hetke jooksul põrnitses ta oma jalga iiveldamapaneva võõrastustundega, pulss kõrvus tuhmilt tagumas. Valu puudumine tegi pildi kaugeks ja irreaalseks, ent tal oli hetkega selge, et ta ei julge haava puudutadagi. Selline käis kaugelt üle tema oskuste. Sisselõige oli kitsas, puhas, sügav ja õudne, nagu oleks keegi püüdnud reie välisküljelt parajat liistakat fileerida. Veri oli hapnikurikas ja helepunane, ja seda oli palju. Sisikond keeramas, sundis ta end seda veepihustiga minema uhtuma. Tunda polnud peaaegu midagi, isegi vee jaheduse adumine võttis aega, verd aga nõrgus katkematult juurde. See tundus pulseerivat. Punasesegused nired kogunesid põrandal filtrisüsteemi ava poole looklevaks lombiks, mis pani ta adrenaliinist ja hirmust uimase pea ringi käima. Vaikselt ligi hiilinud ummikusseaetuse tunne ähvardas võimust võtta. Ta surus hambad kokku, viskas vooliku käest ja kiskus vöölt rihma rõhksidemeks. Kui ongi arter, sa ei sure sellesse, Nikka. Välja arvatud juhul, kui sa nüüd paanitsema hakkad. Käed rabedad, tiris ta rihma kõrgel reie ümber nii kinni, et seda oli üle valuvaigisti tunda. Punane nire ahenes pisut, kuid ei lakanud. Mida ma teen? mõtles Nikka külmaks tõmbuva sisikonnaga. Ta võttis uuesti veevooliku ja pihustas haava seejärel peroksiidiga üle. Hetke pärast murdis punane uuesti välja, jõudis mööda märga kaamet kananahka põlveni ja siis põrandani. Nikka põrnitses seda pesuruumi kalgis valguses, nägemine tuhmumas. Tuimestus ei suutnud nüüd vallanduvat värisemist enam summutada. Mingi soon on puruks. Ma ei saa verd kinni. Ma suren. Ma suren, üksi ja hirmul. Esikust kostev heli raputas ta krambist välja. Ta aistis äkki, et ta käed ei peaks tühjad olema. Keegi katsus ukselinki ja hakkas siis vilunult lukke muukima. Esimene krõksatas juba lahti. Neid oli veel. Nad tulid verejälgi mööda talle järele. Püstol oli... kusagil mantli kandis. Nikka sööstis sinnapoole, libastudes ja kukkudes sealsamas põrandal vedeleva mantli juures. Lukud ragisesid, kui ta paaniliselt taskuid kobas. Püstol oli viimases. Ta rabas selle, veeretas end teisele küljele ning sai ukse sihikule samal hetkel, kui see avati.