Death Blackdekker Lumi [fragment] Vastu hämarat hakkas sadama peenikest, pihkuvat lund. Need polnud helbed, vaid pisikesed nägutorkivad jääterad, mis ei kiirustanud sulama, vaid korjusid maas tuulest aetuna lohkudesse ja konarustesse tuhmheledateks laikudeks, otsekui puistanuks keegi määndunud rohule valkjashalli soola. Siorlain mõtles esimest korda sellele, et põhja pool mägesid, kuhu ta homme jõuab, võib talv juba käes olla. Varahommikust peale kestnud teekond mööda kurupõhja härmatanud põndakut oli kummastav. Kõrgete püstloodiste kaljuseinte üksluine möödalooklemine tegi uniseks ning pani aja venima. Ühtlane hall taevas pea kohal polnud päeva jooksul palju muutunud, peale selle, et nüüd lõpuks oli pilvede tumedakstõmbumine hakanud kõnelema laskuvast pimedusest. Lubatud peatuspaigast täpselt päevateekonna kaugusel polnud veel märkigi. Nad möödusid kaljupraost nõrguvast allikast ja selle ümber maas mustendavatest veesilmadest. Hobune ei teinud katsetki peatuda. Siorlain märkas lombiservades tekkivat jääkirmetist. Külm aitab end virgena hoida, mõtles ta, ehkki õiget väsimust veel polnud. Igavaks kiskus, seda küll. Ta silmitses hämarduvat ümbrust, otsides suikumakippuvatele mõtetele mõnd pidepunkti. Elutus. See oli täpne sõna selle armetu vaatepildi kohta. Kogu tee jooksul oli ta näinud vaid mõnda kõrgustes tiirlevat lindu. Viletsas pajuvõsas ei paistnud isegi küülikuid. Teekäijaidki oli siin vähem kui arvata võis. Vankriroopad ja jäljed, mis silma hakkasid, ei olnud värskemad kui kolm-neli päeva. Raja ümbruses polnud ainustki märgatavat lõkkeaset. Peatuma siinkandis nähtavasti ei kiputud. Selle põhjal võis vähemalt loota, et teisel pool mägesid avanev pilt on mõnevõrra meeldivam. Ta juurdles veidi aega äraolevalt küsimuse üle, on tal olnud juhust veel inetumat kanti näha, jõudes peagi järeldusele, et mitte. Teekond hiiglaslikus kaljulõhes tekitas venivasse õudusunenäkku takerdumise tunde. Sellest koledamad kohad olid olnud inimeste ehitatud ega lugenud. Pilvede taga veel vaevu aimatav valguskuma kadus tasapisi läänepoolsete mägede varju. Ometi oli tal seletamatu tunne, et sellest saab veel hea päev. Tema hobune kiirustas. Kabjamütsatuste kaja jäi kuruseinte vahele lõksu, ei tahtnud vaibuda ning tekitas kaljueenditelt ja käänakutelt peegeldudes häirivaid kuulmispetteid. Sellegipoolest oli Siorlaini kõrvad üle tuule juba mõnda aega tagasi tabanud, mida loom teiste meeltega aistis. Nad sörkisid nende jälgedes hommikupoolikust saati, ettevaatlikult, aga sihikindlalt, ja nüüd, pimenedes, olid nad hakanud lähemale tõmbuma. Hundid. Ta polnud neile kui võimalikule ohule eriti mõelda viitsinud, aga tõusvate häälte järgi olid nad nüüd miskipärast otsustanud kannule võtta. Lollid loomad. Ei tea karta. Vähemalt natuke tegevust. Hobune hirnus närviliselt ja läks tee äralõikamist ennetades üle traavile. Siorlain ei vaadanud tagasi, vaid kinnitas olukorras mugavaima relva, pisikese metallammu rahulikult käsivarrele ja vinnastas selle prooviks võimalikult kiiresti. Siis märkas temagi - kerges vastutuules oli vaevuaimatav suitsuvine. Peatuspaik ei saanud enam kaugel olla. Ta seadis hobust mõningase vaevaga pisut tagasi hoides valmis veel paar noolt. Jälitav jooksumüdin valjenes. Kui see oli piisavalt lähedale jõudnud, keeras ta sadulas järsult, mõne sammu kaugusele jõudnud juhthunt põikas rumalalt kõrvale, amb vingatas ning labakäe pikkune metallnool kadus täpselt õla tagant üleni kiskja rindkerre. Hundi jooks katkes räntsatuse ja veeremisega, Siorlain vinnastas ammu hetkega uuesti ja läkitas tulevaste teekäijate nimel teise noole paaritalvesele, kurjakuulutavalt suurt kasvu kutsikale kõrri. Enamaks polnudki vajadust. Seitsmepealiseks jäänud kari peatus segadusseaetuna juba laskekaugusest väljas ning järjekordse käänaku tagant paistma hakanud tulesid nähes kiirenes hobuse traav sundimata kapakuks. Siorlain naeratas läbi pimeduse ja nõelterava lumesaju tormates ning patsutas looma kaela. Hea päev. Ja õhtu alles ees.