Berk Vaher LUGULAUL (katkend) Vandeljat liiva heletab luiteina merest. Variseb saladustuhana maale, rammuks naasvaile mõistatustele. Merelindude kuumjad-särtsakad alabasternaeratused kajastavad oma pühalasuuri lakkamatult mariiniultreeringuid: lauglevat tulva, tukslevat laulu, mis ulatab rannale päeva. Kuid lausa inimtühjaks oli sel päeval äkki jäetud mererand... Ei kumisenud lõunatund veel vastu päiksegongi, kui juba, vaevu saabunult, hakkasid palverändurid otsima tagasiteed kivivalda - olgugi lahke, kuid siiski ju piirava seinastiku sekka. Jõudnult küllastushetke, kus päevitus enam ei süvene, vaid hakkab kehalt koorduma, nad läksid - jättes mere maha üllatumusse kui sünnipäevalapse maitsvate roogade keskele. Siis kummati nüüd on õnnelik meri, saja- ja miljonikordselt! Lendavad ühtäkki lagedale metsast lagistades naeru noormees ja neidis, tuiskavad lahutðaud tetredele ja teretðaud setredele, heidavad liivade helekuldsesse lõõska kõik oma kehade kütked ja lahvavad hullama klaarlämbeis liustikes, sünkroo-süntee-sünerg-sündima vahutiigreist rrrRRRAAAUUUHHH-hhhmmmmm geisrilõikeist tðahtðahhh mambossamaardlaisse hehelehelehthakatharakthakthak väljasirutuvaist võlvidest ssSÄHsssSÄHvavad tahakaarduvad joad vvvllaaahhh sssrrrrrr särinlihaste levitunnid sulpsleva proootuuubeeerantjeeeluse zoo-dayak gutankh melankh azazellankh trrrrrrrr baaabrrummm trrrr baabammmm kõuenuppudest ppp-hhh keemispunktiiiirrrrrrhh tatatatatatatahhhh sööda zheda kollapsyoont põika palja tuurestulev kwesidiolekt! Vulps valumps salsulps aaaauuummmhhh raugevad iirised aaahhhh jällegiiii hihihihiilgavad miilavad keeled ampsavad limpsavad keelukohtadelt eluke-tahkudelt häälikuid heelikseid soolakaid siilikuid kõneldamatult ja kõneldamatumalt lllaaootuse neuronid sööstavad yxteisse amelema xxx yyy nahk on geniaalne reite avantüür hhhh huuhahh rüütnava müütlava küütnaba sädeleb reetlikult ssärrrrhhhh pritsides sulaelektrit keha-aja vvvtttrrrr vetruvale numbrilauale... Ja oleks merel põhjust sünnipäevi pidada - mäletaks ta oma teket ja tekkinuks ta päevapäält - meenuks talle seesinane täna - vaid üks väike päevake kesk teisi - veel tuhandeid, miljardeid aastaid - ta vahvaim sünnipäev. Nüüd lebavad ülemeelikud rebasepoiss ja oravaplika hingeldades vandelkumasel liival. "Näädsiis," kinnitab Squirrelle end oma laialilaotatud seelikul kõhuli pöörates tasa. Rein silitab ta tuharaid ja märkab alles nüüd, et need on sama läikpruunid kui kogu tüdruku keha. Rein tunneb seepääle pisukest kiivustki - oli ta ju täitsa mõistusevastaselt meelisklenud, et on esimene, kellele plika nii vahetult ja sundimatult tihkab end avada - aga näib nüüd, et Squirrelle on päris harjunud riieteta ringi silkama. Tjah, sääl metsas ega voogudes ju Rein ei adunudki, kas Squirrelle oli neitsi - ta ei teadnudki õieti, kuidas see avalduma pidanuks - ta ei taibanudki sellele mõelda, tundes tüdrukus ju ära Elle, kes nagunii - Hmh, jälle mõtlen üle. "Näädsiis," jätkab Squirrelle, "miks ma seda Silma-legendi ei usu. Sääl on ju öeldud, et ta võtab kõiki, kes na-tu-ke-gi kurja on teinud. Kuidas ta siis mu ema sai võtta, egas ainult nende mõne lapsemõtte pärast? Need polnud ju kurjad, vaid kurvad pigem? Ja kuidas Silm sai vanaisa-vanaema ära võtta? Ei saand ju! Noja, eks, kui keegi on vigu teinud, siis ikka peab neile jätma võimaluse viga parandada kuidagi. Kui Silm on sihukene ülivaim, kes kogu selle maailma lõi, siis no ometi niipalju õiglust tas ikka on, ükskõik mis kunagi juhtuda võis... Peab ju jääma mingi võimalus - inimlikkust meelde tuletada..." Rein mudib suuri varbaid. "Nnojah. On sul endal kunagi tulnud kellelegi säärast võimalust anda?" Squirrelle noogutab põgusalt, üheainsa päänõksatusega. "Räägi?" Squirrelle noogutab jälle. "Hiljem. Las see olla. Praegu on tähtis - too lugu. Mu ema lugu, et me saaksime olla siin selle valguses." Rein viskab end pikali. "Silm on vesi sellestsamast merest," pomiseb ta mõistmatult. "Ja ikkagi... nii teine. Ise nagu pisar, mis inimsilmast välja on voolanud. See on sääl ikka selline, teistmoodi. Ja ikka..." Ja ikka inimesed surevad. Julmalt ja ülekohtuselt. Jäävad auto alla (nagu too elatanud näitlejanna, kelle eluunistus - Pariisi-reis - katkes juba ühel Tðehhi maanteel). Või tormis langeva puu alla või saavad elektrilöögi või veremürgituse... või laseb nad maha mingi end segijoonud maaomanik. Rein teadis ühtesid tuttavate tuttavaid, kes olid läinud viljapõllule seksima ja sääl lasti nad maha - talumees pidas neid sigadeks. Ja surnuks nad siis koos - aga ei, poiss jäi veel ellu, tuli teadvuselegi - ja alles sellest suri... Poiss jäi veel... Millest siis kõik - millest siis kõik - kui mitte - ? "Kui mitte uskuda sellesse, siis millesse, millesse ikkagi? Teistesse muinasjuttudesse - kuidas, milleks, miks nad tõesemad on?" Squirrelle'i käsi tuksatab Reinu käe all liivas; lausa kogu ta paljas nõtkus on selles liigutuses. Ta ei peaks ju saamagi sellele vastata, ta peaks vaid kaasa kurvastama, sest see miski on suurem kui nemad ja nemad ei saa selle vastu. Aga ta vastab. Ta vaatab pingulduvale poisile pikalt silma; midagi uut kiirgab neis iiristes, mingi äkktõdemus pärlendab oravaplika viiulipilgus, vagusi esiti, siis üha selgemalt, selgemalt, nurrudes vallale laotuma - salakirjaks uuele tõusvale maagiamõõgale: "Me - ise - oleme ju ka üks muinasjutt!" Ja tõesti sellest piisabki? Kogu selle naiivsuses - tegelikult ju sama paratamatus tões, kui mitte lausa lahenduses. Muinasjutt... üks imelugu. Tegevuses ja sündmustes ja muutumistes, kuid veel enamgi vaid oma-ajas, viibimises, tundes nõnda-olekut. Alatiseks kätkema end liivateradesse - ja ehmestesse õhus; lainekaarte alla ja latvade kõrgusse... Iga sõna, iga samm, iga puudutus ja pilk - kõik jääb alles, ei kao iial, vaid saab suureks raamatuks. Ikka ja jälle leiab keegi meid üles, leiab me oma-aja, võtab meid endasse kaasa, uuele retkele, niimoodi-olusse. "Tead mis," hüüatab Rein. "Mul tuli üks lugu meelde. Mis sääl oli, minu kodumaal." "Ja-ah? No räägi siis?" "Ma läksin ühele sõbrale külla. Ammu juba polnud sääl linnas käinudki enam. Ja siis, kui ma sattusin jälle, siis jäin kohe paariks päevaks, nädalalõpuks ja ööbisin sõbra pool. Ta oli kolinud ühe päris vana kivimaja teisele korrusele. Eks me siis vestlesime sääl igasugu asjadest ja ma uurisin ta raamaturiiulit ja plaadiriiulit, nagu ikka... Aga hommikuks - see oli siis pühapäeva hommik, eks ole - oli tal üks eriline üllatus. Asutasin end juba minekule, kui ta ütles: "Oota, vaata, mis ma leidsin hiljuti üles." Videokassett. Ja ta pani selle mängima ja säält tuli: "Mochica indiaanlaste legendid", üks mu lapsepõlve vahvamaid ja kummalisemaid multikaid. Sõber ütles: "Neid saab nüüd igast kanalite kaudu tellida." Aga mina kuulsin: Kõigel on lained, inimestel, asjadel, aegadel... Üht peab kaua otsima, end sellele häälestama. Tema lainepikkus on habras murdosake sinu skaalal. Teine tuleb ise ning on selgelt ja kindlalt kohal. Ja mõni justkui kaob ruttu käest, kuid taastub ülelevina läbi mõne teise jaama - no näiteks, kui oled raadiost mõne loo kasseti pääle võtnud, siis võid avastada kuulates, et rütmide pöördelt kostab hoopis üks teine lugu, kauge ja tuttav ja ootamatult taastuv... Või telekas... vaatad üht filmi, üht tegevust, üht maastikku või tuba - ja korraga uhkab üle kogu pildi ergavat löövet ja hoopis üks teine inimkogu - inimnägu - inimlugu kangastub kuskilt teisest paigast ja ajast, liigutab huuli taevas siinse kohal, vestab sala oma aegruumist üle siinse ilma..." Päris muinasjutt - tõeline lugu - kõikides suundades, mitte vaid edasi - metsa tihedusse ja mere avarusse ja saladuste sügavusse pahvatav elu, iga hingetõmme saab tuuleks, iga muhelus päikseks maailmale... Muinasjutt, päris ja tõeline laul - siinsamas, praegu, me sees - ja igavesest ajast igavesti kõikjal! Sellega - juba ainuüksi ja just ainult sellega - on mu rüütlikohus täidetud. Ma olen jõudnud pühale rannale oma elu ära tundma ning mu printsess on ses elus minuga - varjugu ta siis päälegi uute nimede taha - ta jääb ikka muinasjuttu, mille pärisosa ta on ja mis on osaks temast. Las kaduda medaljon - me päris südameasi on see äratundmine endist, meie oma-aja valgus. Medaljon lahtus kui Sinine Pärl, avardus kumaks me ümber. "Ja kui ma õue astusin, siis vaatasin toda allamäge looklevat munakivitänavat justkui esimest korda, kõiki noid maju, mis tundusid olema kollase eri toonides, kahkjast läbi sumeda oranžikani välja... Vastu hommikut sadanud vihm oli õhu kargeks löönud, tuleku-allee kahin kostis siia selgesti ära, kajas seintelt vastu... Uus Päikeselinn sündis nõnda mu enda silme all, mu enese silmist, kui olnud aeg neist läbi vaatas, ülelevina tänasesse..." Rahu... Ja elu hääled metsast ja hotelli juurest ja linnast, kõige veel elava hääled, veel ja ikka elava, ja seda ju on, seda on nii vahvalt palju, seda ei saa nüüd-kohe-hetkega ära vaadata isegi mitte Silm. On aega - jääda igaveseks... jääda inimeseks. Sest on aega hakata sellesse tõsiselt uskuma, rõõmsalt tõsiselt. Taas aga tuksatab tüdruku käsi, värahtavad haprad sooned Reinu peopesa all. Vastusele vastu on plika liivadest ka uue mõistatuse leidnud. "Väike ükssarvik!" Tüdruk põlvitab ja näitab Reinule valget kujukest oma peopesal; ta vaimustuserutuses käsi, vastu valgust päris eebentõmmu, võbeleb kergelt lasuurses päikesetuules. "Kahju, et nad välja surid..." "Tavapärase ükssarviku moodi... ta nüüd ka ei ole," arutleb Rein tüdruku vastu naaldudes. "Nii nagu muinasjuttudes... Ta ei ole ju hobuse moodi, ega ju?" "Ei," nõustub Squirrelle mõtlikult oma peenikesi kulme kergitades. "Ta on pigem nagu - " ta toetab käe liivale - "pigem nagu kass või... või ahv... Ta..." Nad vaatavad teineteisele üsna ehmunult otsa. Mingid linnud teevad taevas naljakat venivate kulinatega siiruviirumuusikat... põiklevad kõrvale sulava valguse eest. Kuumkarge tuuleiil keerutab natuke liiva tagasi merre. Ja lumm on korraga lahtunud - ei saa jääda - peab kaduma... Siin on märk, irvitav sõnum, hoiatav tunnistäht teisest loost, ja ikka nüüd juba sellest - lood ei saa seista lahus, ei saa elada lahus, kui nad on sündinud koos - nüüd jälle nad põrkavad kokku, tungivad teineteise - ning ka lõpp saab olla vaid üks. Kaldallebajail hakkab paljaina korraga häbi ja külm. Kujuke Squirrelle'i peopesal on inimene. Pikka päkapikumütsi... või pigem pajatsimütsi kandev, neljakäpukile surutud, vees ja liivas tugevasti moondunud, näojoonedki hägusse kaotanud vandelmehike.