hiram Kadu [intro] Mia pühkis näolt vett ja tegi silmad lahti, keeras siis kraani järsult kinni ja põrnitses porgandpaljana seistes punaseid niresid, mis mööda tema peenikesi jalgu allapoole voolasid. Dušikabiini põrandale oli kogunenud võrdlemisi võigas lomp. Paariks sekundiks tekkinud nõutu vaikuse täitis toas mängiv Cocteau Twinsi "Aikea-Guinea". "Nikki? Ma ei usu, et see värk niimoodi välja nägema peab." "Mismoodi?" "Kõik tuleb maha." Nikkiks hüütud musta-lillatriibuliste juustega tüdruk nõjatus tagasihoidliku, ent korrashoitud vannitoa teises nurgas kraanikausi kohale ja kitkus eredalt valgustatud tualettpeeglisse vaadates oma pikki tihedaid kulme õhemaks. Tal oli jõuline nägu suurte tumedate silmade ja veel suurema suuga. Õigupoolest nägi ta üsna sedamoodi välja kui Cristina Martineze plakatid tema toaseintel, ainult et silmatorkavalt, peaaegu naeruväärselt noorem, mossitavam ja ebakindlam. Ta kostis elukogenult: "Muidugi tuleb loputades natuke maha." "KÕIK tuleb maha, ma ütlen! Tule vaata!" Mia nügis mattklaasist lükandukse lahti ning silmitses kõhetut ja läbimärga iseennast suuremas peeglis. Peaaegu põlvini rippuvad juuksekahlud olid ka vettinult vääramatult heleblondid. Kaks tuubitäit kärepunast juuksevärvi solises alistunult kanalisatsiooni poole. "Uskumatu," ütles Nikki ümmarguste silmadega. "Absoluutselt ei jäänud või?" "Näed ju. Ma sain vaevalt loputama hakata." "Äkki oli vana?" Nikki jättis oma pintsetid ja kobas peeglilaualt värvipaki. "Ei... ja oli ju kakskümmend minutit peal?" "Vähemalt!" "Aga... kurat, see on paranormaalne. Blondi peale peaks jõhkralt jääma..." Ta silmitses uuesti sõbrannat, kaotas senise mõttelõnga käest ja konstateeris: "Mia, sul ei ole tisse." Too pöördus turtsatades kabiinilävelt tagasi ja püüdis raskelt liikuvat ust kinni tõmmata, aga Nikki, kel oli üldiselt hea reaktsioon ning kasulik võime vajadusel nobedalt ja ohjeldamatult vabandada, purskas: "Oota nüüd, palun ära hakka solvuma! Sa ju tead, et ma üldjuhul ei mõtle, mida ma ütlen." Mia keeras ainult duši uuesti lahti, vaatas seina ega vastanud midagi. "Mõnes mõttes on just tase, kui on hästi väikesed," pakkus Nikki üle veepladina. "Oleks siis väikesed," kostis Mia mornilt. "Aga ei ole ju." "No mis siis, kõigil ei pruugigi ühel ajal kasvada. Tunda vähemalt on midagi? Lihasevalu moodi?" "...Ei saa aru, et oleks." Nikki mõtles. "Eee... kuidas karvakasvuga on? Päevad sul ikka on või?" "Mkmm." "...Jeesus. Mille järgi nad arvasid, et sa seitseteist oled?" "Kust kurat mina tean," urises Mia esialgu, ent vaevus mõne hetke pärast selgitama: "Martha ütleb, et see oli kompromiss. Et füüsiline areng on sellest tasemest ilmselt allpool, aga vaimne kaugemal, või midagi taolist." Nikki taganes paar sammu mööda karvast vannitoamatti ja istus wc-poti kaanele. "No minu tagasihoidlikul hinnangul pole see just kuigi normaalne." "Pole mul häda midagi," pomises Mia. "Eluterve suhtumine, aga ikkagi... sa ei saa ju alla kolmeteist olla. Martha sulle hormoonravist pole midagi rääkinud?" "Nojah," tunnistas Mia venitades, "on, ehkki ääri-veeri. ...ja tegelikult ma ütlesin talle, et ma vähemalt esialgu ei taha. ...Saad aru, ma ei põe üldse sellepärast, et mul midagi oma arust puudu oleks. Minu meelest pole mul iialgi olnud mingit tunnet, et mul partiid vaja oleks, või et see peaks mingil ajal kasvama või üldse... ma põen rohkem sellepärast, et kõik teised paistavad arvavat, et ma peaksin... aga mis kurat see kellesegi puutub, ma ei saa aru?!" Tiraadi lõpp kiskus juba üsna ägedaks ja Nikki segas tõtakalt vahele: "...Olgu, olgu, täpselt, pole kellegi asi. Vabandust, kui ma sind närvi ajasin." "Sa ei ajanud mind närvi. Ma ei tea, kes kurat ma olen, ja see ajab mind närvi!" Nikki viivitas. "No kuule, tee ometi silmad lahti ja vaata ringi. Arvad sa tõesti, et oled midagi kaotanud või? Valdav enamik inimesi unustaks parema meelega ära, kes nad on. Elu on nõme." "Hmm," ütles Mia hetke pärast pisut muutunud toonil. "Sitt lohutus, aga hädaga käib." "Nojah," kostis Nikki. "Värviga läks peeti - ma räägin ju, et elu on nõme. Loppu ära ja tule juba rutem välja, teeme midagi muud."   Algse pärastlõuna asemel kiskus väljas juba hämaraks, kui nad lõpuks koduste tööde küsimuseni jõudsid. Kiiret polnud - Mia lõpetas prantsuse keele harjutused paari minutiga ja lükkas paberid Nikki ette. Tollel kulus isegi ümber kirjutamiseks rohkem aega; tõsi küll, see oli suuresti põhjustatud neist loetamatuseni vildakatest algkoolilikest traakjalgadest, mida Mia käekirja asemel kasutas. Nikki piidles üle vihiku teisel pool lauda igavleva sõbranna peenikesi valgeid sõrmi. Ta polnud enam kuigi üllatunud, kui tuvastas, et seda pisikest, aga spetsiifilist mõhna, mis kirjutusvahendi käeshoidmisest aastatega keskmise sõrme ülemisele lülile tekib, Mial igatahes ei olnud. Nikki haigutas. Muude asjade kõrval oli see ju köömes. Ema oli talle vist juba kevadel rääkinud haiglasse toodud mälukaotusega tüdrukust. Ja siis sellest, kui ilus ja nutikas ja igati suurepärane see umbes temavanune tüdruk on. Ja sellest, et kaks arsti võtsid ta enda juurde, kaks arsti, kes ei elanud nende majast kuigi kaugel, ning et teda püütakse sügisel kooli panna ja tal pole sõpru... küllalt tüütut ja ühesuunalist juttu, ühesõnaga. Ent tegelik Mia osutus nende lameduste järel ootamatult armastusväärseks ja intrigeerivaks tutvuseks. Ema polnud kiuste märkinud, et tegu on puhastverd, kõrgema kategooria goodiga, kelle ilmumine põrmustas kõik kohalikud teesklejad. Isegi Nikki oli kogu oma küünilisuses kohati sunnitud teda imetlema. Lisaks varieerus enamik Mia arvukatest veidrustest huvitava ja kasuliku vahel. Kirjutamiskogemuse ilmsele puudumisele vaatamata ei teinud ta ometi ühtki tuvastatavat viga ning rääkis prantsuse keelt lausa mõistusevastase soravusega. Mademoiselle oli uuest õpilasest nii sillas, et ei pannud Nikki hinnete ootamatut paranemist vist üldse tähele. "Mis kell sa kodus peaksid olema?" küsis ta viimast rida lõpetades, ja itsitas, kui Mia tujutult kostis: "Ükskõik, nad pole mu vanemad." Veider ebakindel trots tema hääles sundis Nikkit tooni muutma. "Ikka oled õnnetu, et ei saa neid punase peaga šokeerida?" "Ah, põrgu sellega. Eks ma helistan varsti. Põhimõtteliselt on nad ju kenad ja ei kohtle mind nagu imikut... õigupoolest on näha, et Martha kardab ilaselt mõjuda, aga ikkagi... kogu see vanemlik värk tundub kuidagi ilgelt harjumatu." Nikki nõjatus tooli seljatoele ja ringutas. "Kui küsida tohib, on nad sind juba adopteerinud, või kuidas sellega on?" "Kuidagi ei ole. Pabereid pole ju. Sünnitunnistust ja muud sellist. Ja peale seda, kui Mademoiselle kiljumas käis, kahtlustavad nad, et äkki olen ma üldse välismaalane. Ma olen lihtsalt nende heast tahtest nende juures. Et äkki aitab võimalikult normaalne elurütm mälul kiiremini taastuda." Nikki kergitas küsivalt kulme. "Mis sa ise arvad," pomises Mia, tõmbas põlved lõua alla ja mossitas. Tema juuksed olid nüüd kuivaks föönitatud, need olid pulksirged, heleblondid ja rippusid kaugele üle tooliääre. Ta oli napilt keskmist kasvu, habras ja kummaliselt kahvatunahaline. Kõrge laup, sirge nina, peened korrapärased näojooned, sügavad helesinised silmad pikkade kaardus ripsmete all. Mia oli üheselt ja põrgulikult imeilus. Ta ei saa vist üldse aru, et ta ilus on, juurdles Nikki uniselt. See on ilmselt ka põhjus, miks ta mind kadedaks ei tee. "Lõpeta jõllitamine," ütles Mia. "Ma jäin mõtlema," kostis Nikki. "Uskumatu, et keegi sind ei otsi. Sa oled nii ilus, andekas, ja nii edasi, kui veel olla saab. Sa pead ju kellegi oma olema." Mia sirutas jalad välja ja hakkas tooliga kiikuma, enne kui võrdlemisi kõlatult mainis: "See on veel üks asi, mis mulle muret teeb. Neil kellegil võib olla mingi põhjus mind mitte otsida. Ja ma ei taha parem teada, milline." Nikki kõhkles, ent küsis ikkagi: "Sul polnud ju midagi erilist viga, kui sind leiti?" Mia raputas pead. "Mõned värsked muhud ja marrastused. Kui millegi, siis kukkumise moodi." Ta viivitas. "Ja see oli 10. aprillil, hommikupoole ööd, kui kord juba see teema üles võtta. Kuskil läbi vesise metsa kulgeva tee ääres, üsna inimtühjas kohas. Geoffil oli väljakutse mingi oma eriti olulise patsiendi juurde, ja kuna ta oli õhtul kuskil peol natuke joonud, oli Martha autojuhiks kaasas. Tagasi sõites nägid nad mind autotulede valguses, lihtsalt üksi tee ääres istumas. Ainsa ratsionaalse teooria kohaselt lükati mind mingist autost välja." Nikki oli vait. "Põnev, kas pole?" küsis Mia mornilt. "Siis tõid nad mu oma haiglasse, ja kiindusid ja küsisid, kas mul on midagi selle vastu, kui mind Miaks nimetatakse, ja kui polnud enam põhjust mind seal pidada, siis kas ma tuleks asjade selginemiseni nende juurde elama ja nii edasi. Nad on enne ka ajutiseks turvapereks olnud, ja ma näen alaealine välja, ja mind ei osatud ka kuhugi asjalikumasse kohta panna, nii et kõik olid õnnelikud. Aga jama on selles, et asjad ei selgine mingistki otsast. Varsti on juba oktoober, aga mul ei tule ikka veel mitte midagi meelde ja keegi teine ei räägi ka midagi... ja kogu aeg käib mingi jauramine, et hakka eluga uuesti peale, sul on võimalused, liigu edasi... Ma ei saa! Keegi teine ei pea päevast päeva ootama, millal saast välja ujuma hakkab! Mul pole oletustki, millised jamad sealt tulemas on." Nikki põrnitses teda. "Tead ka, et sa mõjud teraapiliselt? Kõik mu probleemid kahvatuvad sinu omade kõrval. Sa võiks selle eest raha võtta." Sünge Mia turtsatas. "Eks ma kaalun seda... Muuseas, nad ei taha mulle öelda, palju see psühhiaater maksma läheb." "Palju järelikult." "Karta on." Tekkinud vaikusehetkes süttis õues tänavalatern. Läbi õhukese paberkardina otse teise korruse aknasse kumav pahaendeliselt kollakaspunane valgus tegi väikese toa inetuks. Peaks ruloo alla tõmbama ja tuled põlema panema, mõtles Nikki loiult, ega liigutanud. Kell ei saanud ju veel nii palju olla... või ikkagi? Põrandal vedelevast mustast neetidega seljakotist vallandus summutatud mobiilipirin. "Oh kurat, vanemlik kontroll. Ma pean ilmselt liikuma hakkama." Mia tõusis, korjas oma koti üles ja sobras selles müratekitajat otsides. Üha unisemaks jääv Nikki haigutas uuesti. "Nojah... ma olen kõik vajaliku juba maha kirjutanud ka... ja ema muugib all ust, kui ma ei eksi, ja ma pole süüa teinud..." Aga kuni Mia veel siin on, stseene ei tule, mõtles ta, ja selle ajaga jõuab vabalt makaronid keema panna. Muud silmatorkavat norimisainest ei ole ma täna vist tekitanud. Ta ajas end püsti, lonkis toaukseni ja trepist alla. Mia ütles oma asju kokku korjates telefoni, et pidigi just tulema hakkama, ning järgnes talle.   Martha hakkis, kulm kipras, heledalt valgustatud köögis salatikaussi punase sibula juurde tomateid. Akende taga mustas aia soe niiske pimedus. Kunagi oli ta soovinud maja, mille kööki möödakäijad sisse vahtida ei saaks. Nüüd mõistis ta, et tänavavaatel on ka teatavaid eeliseid. Ta ootas, pingsalt, spetsiifilise urgitseva murelikkusega, ning oli selle pärast enda peale vihane. Ehkki Geoff tahtis, polnud nad iial kutsikat ega kassipoega võtnud. Eneseuhkus ei lubanud tal selleni laskuda. Muidugi oleks ta ükskõik millisesse loomakesse jalamaid naeruväärselt kiindunud, ja ta ei talunud mõtet sõpradest-tuttavatest, kes tema selja taga kaastundlikult aseainest räägiksid. Nad oleksid seda teinud, selge see. Ja tema oleks üksi jäädes alandusest ja enesehaletsusest nutnud. Et see teema välistada, oli ta isegi paar korda vihjamisi valetanud, et on loomakarvadele allergiline. Ta ei kavatsenud manduda haletsusväärseks koerakest või ületoidetud kassi poputavaks vanamutiks. Sibulavine tükkis silma. Ta taandus paar sammu ja lehvitas käega tuult, enne kui uue tomati võttis. Tegelikult polnud tal illusioone. Laste puhul oli nagunii sedasama räägitud. Tolle küsimuse juures oli eneseväärikuse säilitamine siiski suhteliselt lihtne. Kogu turvaperenduse afääri motiivid jätsid üsna ümberlükkamatult altruistliku mulje. Kõik kolm neile sattunud nagamanni olid olnud probleemsed, ühtmoodi kinnised, kalkuleerivad ja silmakirjalikud. Kaks kolmest olid varastanud, vaiksem nende tagant, jultunum igalt poolt mujalt, ja kolmas, kohutavalt küüniline varateismeline oli tavatsenud pisimaidki vaidlusaluseid küsimusi hüsteeriliste raevuhoogudega enda kasuks pöörata. Halvastivarjatud põlgus, mida ta pidevalt aistnud oli, ei provotseerinud teda erilisele südamlikkusele. Nendega tegelemine nõudis ranget enesekontrolli ja pidevat valmisolekut halvimaks, mis ei jätnud heldmisele või kiindumisele kuigivõrd ruumi. Ta mäletas kergendust, mis nende lahkumisega kaasnes. Peale kolmandat olid nad otsustanud, et piisab teiste nurjunud kasvatuseksperimentidega jändamisest. Kui nad olid määratud üksi jääma, tuli neil sellega leppida. Tühjusetunne, mis järgnes, oli olnud veel pisut suurem kui enne. Siis äkki tulnud Mia, nende endi leitud ilus, kummaline ja nukker, ettevaatlikult usaldav ja abivajav Mia oli midagi täiesti muud. Tüdruk oli lausa nende ootustele ja vajadustele konstrueeritud. Mälu ja minevikuta. Talle meeldis nende juures ja mitte keegi ei tahtnud teda neilt ära võtta. Igal õhtul magama minnes ja hommikul ärgates teadis Martha, et mõistusega võttes tundub see kõik tegelikult liiga hea, et tõsi olla. Mõistuse häälel oli enamasti õigus. Ometi oli ta seekord, esimest korda elus, täiesti sihiteadlikult otsustanud seda eirata. Kõik läks ju suurepäraselt. Ta kartis pigem seda, et võib tüdruku kanaematsemisega ära peletada. Miast eemal viibimine tegi teda painavalt murelikuks, ehkki too oli rangelt võttes üsna tõenäoliselt peaaegu täisealine, arukas ja kindlasti mitte üleliia usaldav - pigem võinuks probleemi näha tema kohati liigses inimpelglikkuses. Ta ei kippunud ise eriti kellegagi rääkima ja hoidus võõrastest eemale. Ent tema kummastav välimus ning eksinud ilme tõmbasid rahvast ligi nagu liimipaber kärbseid. Martha ohkas ja võttis viimase tomati. Peale seda läheb ta elutoa akna juurde ja vaatab, kas Miat juba ei paista.   Kuskil madalate pilvede taga oli päike juba loojunud. Mia lonkis mööda tänavat kallakust alla. Kui ta kellegagi koos oli, ei tulnud see meelde, aga üksi olles tundus kõndimine talle imelik. Kogu see raskuskeskme sihikindel tasakaalust nihutamine ja kukkumist blokeerivate jalgade rütmiline vahetamine. Ta võis koperdada ja kukkuda, kui ta sellest liiga palju mõtles. Kell oli palju, ja see oli väga vaikne linnaosa. Laternate valguses pärlendasid pargitud autodel väikesed veepiisad. Tegelikult ei sadanud, aga õhk oli täis paigalseisvat, riietesseimbuvat veetolmu, mis ei meelitanud õues olema. Ta polnud kogu jalutuskäigu jooksul veel kedagi kohanud. Hämarad aiad ja puudealused lõhnasid juba kergelt kõdunemise järele. Majade akendest kumas valgust ja tuulevaikuses levisid summutatud, muretult argised helid, rumalad telemängud ja õhtused uudised, keegi pesi nõusid ja kuskil kaugemal peatus üksik auto. Tee polnud pikk, aga Mia ei kiirustanud. Tuju oli arusaamatult kehv. Ta venitas samme, et pead tuulutada. Ta ei tahtnud Marthat murelikuks teha. Peatunud auto võttis järsult kohalt. See kostis lähemalt kui arvata võis, ja miski kuuldaolevas vallandas valvsuselaine. Mia peatus ja lipsas siis eriti mõtlemata paari pika sammuga kõnniteelt kõrvale, jõudes suurte puude varju vaid hetk enne tuledevihu nähtavaleilmumist. Nagu vaist aimanud oli, keeras auto sinnapoole, ja tegi seda kummide vilinal, mis läks järsult üle pidurikriiksatuseks. Üle muusika matsumise vandus keegi märksa jõulisemalt kui Nikki. Puutüve taha paistis ainult peatunud valguskuma. Mia oli tumedalt riides, nagu ikka, nii et erilist väljapaistmise muret ei olnud, aga ta ei riskinud vaadata. Üle vandumise kostis teine, purjus ja vihane hääl. "Siia jäämegi või, lollakas? See on ainult kass. Oli ainult kass." "Ole vait," ütles vanduja, ja midagi käredamat veel, ning auto hakkas uuesti liikuma. See mürises Mia asukohast mööda, võttis järgmisel tänavanurgal pisut ettevaatlikumalt kurvi ja kadus punaste tagatulede sähvates silmist. Lõpuks, kui ka hääl vaikinud oli, hakkas puu taga seismine totter tunduma. Mia nihkus ebakindlalt tagasi tänavavalguse poole. Tal oli õõnes tunne, aga ta ei osanud teistkaudu minna. Vaatepilt oli rusuv, nagu arvata võis. Kass, rääbakas ja prügikastide ümber tiirlevat sorti, polnud surnud. See lamas asfaldil, aga hakkas teda tulemas nähes kriiskavalt kräunuma ja murtud jäsemetega rabelema, püüdes teda oma nägeva silmaga jälgida, ja sisises lõpuks meeleheitlikult. Mia seisis juba niigi peaaegu nuttes paigal, pihud kõrvadele surutud, teadvus tülgastusest, kasutust kaastundest ja oma täieliku jõuetuse tajumisest eredaks känkraks krampumas. Siis oli kass surnud. Rabelemine ja kisa olid äkki vaikinud, ja kui maas kössitav Mia kümnekonna sekundi pärast vaadata julges, nägi ta tänavalambi valguses kaht silma, üht rohelist ja üht piimvalget. Mõlemad olid ühtviisi klaasistunud. Ta ajas end ettevaatlikult püsti, midagi mõistmata, ent ähmase aimdusega, et mingi vahepealne sündmus on ta meeltest registreerumata mööda läinud. Kass oli surnud. Äsjase visalt elu küljes rippuva looma asemel oli asfaldil lõtv, liikumatu laip. Infarkt? mõtles Mia juhmilt. Siis tahtis ta peaaegu raevukalt koju, Martha ja Geoffi juurde, kus selliseid jälke jamasid iialgi ei juhtu, majja, kuhu kogu see värk sisse ei saa. Ta liikus, külg ees, suure ringiga korjusest mööda, ja püüdis sellest piisavalt kaugele jõudes pehmevõitu põlvedega joosta. See ei õnnestunud eriti, aga ka kohmakas sörk viis eesmärgile lähemale. Kõrvaltänav, järgmisest künkast üles ja ümber viimase aianurga, ning ta jõudis oma tänavasopi otsa. Siit jäi veel kolm ja pool laternavahet. Eemalt oli näha, et Geoffi autot polnud maja ees, ja trepi kohal kumas ootav lamp. Võibolla oleks viisakas olnud vähe varem koju tulla, ta teadis ju, et Martha hakkab üksi olles muretsema. Rääkimata sellest, et siis poleks ta kogu seda äraneetud autot ja kassi näinudki. Hommikuks koristab keegi ehk laiba ära... muidu tuleb kurat teab kustkaudu kooli minna... Siin julges ta juba tempot maha võtta ning läbis kergelt hingeldades viimaseid niiskel asfaldil sillerdavaid valgussõõre. Vasak saabas, parem, vasak, parem, vasak... Siis nõksatas ta poolelt sammult seisma. Miski oli tema selja taga tühjal tänaval. Ta keeras ennast väga, väga aeglaselt, ja vaatas üle õla. See rippus kõnnitee kohal õhus. Kahe eelmise laterna valguskoonused joonistusid peenes veetolmus selgelt välja, mustendav kogu rippus hääletult ja liikumatult nende vahel poolpimeduses, jalad maast tublisti lahti, jäsemed laiali, pikad sirged heledad juuksed aeglaselt, vesikasvudena ümberringi hõljumas. Kahvatusinised, pilkumatud silmad paistsid isegi läbi udu ja hämaruse. See põrnitses, pea viltu, ainiti talle otsa. Lühikese hetke jooksul ei julgenud Mia hingata. Tuul sahises läbi puuokste ja keerutas maas üksikuid juba langenud lehti. Mustav kuju asfaldi kohal püsis paigal. Mia maigutas paigale tardunult suud, igatsedes Nikki madalat häält ja külmaverelist kõnemaneeri, ent suutis lõpuks vormida vaid haleda kraaksatuse: "Mida sa tahad?" Kohkunud sõnad haihtusid udusesse õhku. Kogu kadus jäljetult, kustus nagu ärapuhutud küünlaleek. Mia mõtles jooksmisest, aga seisis jäigalt paigal, püüdis mitte silmi pilgutada ja ootas jonnakalt mitu minutit. Midagi ei juhtunud. Tänav oli mõlemas suunas tühi ja laternavalgus siras asfaldil. Pimeduse piiril polnud muud kui tavaline udu. Lõpuks, kui juba tihedamalt sadama hakkas, lonkis ta löödult viimased kodunijäänud sammud.