Ühtlane undamine oli äkki asendunud lämbuva turtsumisega ning veel paari jõuetu kiunatuse järel jäi saag lõplikult vait.
    Karm riist, mõtles ta uduselt. Mitu tundi siis paagitäiega läks… saaks kella vaadata…
    Viimase kaja kustudes täitis metsa võigas vaikus. Kõik häälitsemisvõimelised olendid olid sae kõikesummutava, katkematu ulgumise eest pagenud. Ta tegi silmad lahti.
    Varahommik. Ma jäin magama.
    Vaatenurk oli painavalt samaks jäänud. Näo ees kõrguvatel tuttavakssaanud kõrtel ja libledel helkisid nüüd tuhmid kastepiisad. Hallis valguses, paari sammu kaugusel paistis surnud koletisena rohus lebav saag. Ühe silmaga ülespoole kõõritades nägi ta puulatvade vahelt natuke roosaks tõmbuvat taevast. Jahe õhk seisis hääletult paigal.
    Põsk on juba päris ära muljutud… ja nägu külmetab. Unisus tuleb alajahtumisest.
    Ma külmun surnuks, kui uuesti magama jään.
    Kui just palavat ilma ei tule.
    Aga sinna läheb veel mitu tundi aega.
    Nüüd oleks õige aeg karjuda. Saag on vait ja heli levib praegu kilomeetrite kaugusele.

    "…ppi", kraaksatas ta, kurk oli kuiv ja külmetav nina kinni. "Appi. Appi!"
    Seda oli vaevu kuulda.

    Nüüd, kus keegi mind kuulda võiks, ei suuda ma enam piisavalt häält teha.
    Kurat võtaks, kas keegi tõesti ei taipa otsima tulla? Imelik ei tundu, et saag öö läbi undab? See vanamutt elab ju siinsamas, ja teeni pole palju maad…
    Ta püüdis jälle pisut pead nihutada ja põrnitses seejärel valust ägisedes kasutult rohus vedelevat kätt, mis pidi olema tema oma, ent ta ei mõistnud isegi, on see vasak või parem. Kõik oli endistviisi, eilsest pärastlõunast saati. Ta ei saanud ikka veel aru, mis asendis ta õieti lamab, sest terav valu kaelas ei lasknud vaadata ja allpool ei olnud mitte midagi tunda. Niipalju, kui kõrte vahelt näha oli, ei paistnud käsivarre peal isegi kananahka olevat. Lihakehal oli ükskõik.
    Kuradi jama.
    Janu. Kui tulebki palav ilm, suren ma külmumise asemel vedelikukaotusesse.
    Suhteliselt ebatõenäoline, et keegi enne homset üldse midagi arvama hakkab.
    Oleks ma sae otsa kukkunud, oleks kõik ammu möödas. Oli mul vaja see eemale virutada. Kui see kuradi palk virna otsast mulle kaela varises… vähemalt ma arvan, et see oli palk. Sest miski igatahes mind pikali lõi. Sel hetkel, kui ma sae uuesti käima lükkasin… kui oli tundunud, et vanamuti maja poolt kostab midagi imelikku…

    Koidueelne hall valgus tõmbus üha roosakamaks ja linnud hakkasid tasapisi laulma. Soe ja mõnus unisus hiilis visalt lähemale. Ta püüdis ikka veel silmi lahti hoida, kuigi selle tegevuse tagamõte muutus aegamööda järjest hägusemaks.
    Metsaalustest varjudest ilmus nähtavale suur, peaaegu hääletult sörkiv hunt, peatus hetkeks ning silmitses teda hindavalt. Karvad lõugade ümber olid paakunud verest mustjaspunased ja pulkas.
    "…Kõtt," tõi puuraidur kähinal kuuldavale.
    See ei mõjunud eriti veenvalt.
    Hunt vidutas pilklikult oma kollaseid silmi ja lonkis siis minema, muretu ja täissöönud. Linnud siristasid ja tõusev päike kuldas puulatvu. Puuraiduri laud vajusid kinni, ta hingas sügavalt sisse ning jäi magama.