Iga tee võinuks viia selle kohtumiseni, varem või hiljem, ja linnas ei vähem kui metsas. Tüdruk teab seda, ja ikkagi läheb aastaid, enne kui ta oma teadmisega rahumeeli tõtt võib vaadata. Mis teda kõige rohkem häirib, ei ole mitte kohtumine ise või selle karmimad hetkedki - vaid just suutmatus toda elamust just sellisena võtta, nagu too avaldus - liiga palju oli ta selleks ajaks lugenud, liiga palju luges ta toimuvasse sisse… Ent mis sai ta parata? Noil hetkil tundus just see lugemus turvalisena. Ta võis kaasa mängida, kartmata, et temaga tehakse midagi nilbet, räiget, mida ta ise ei mõistagi, kuid mis ta meelepõhja kirvendavaks mustriks sööbib ja ta elu suunama hakkab.

Ei, ta teadis, mis toimub, ta hoomas akti kõlvatust - ent partneri intellektuaalsus, kummatine terasus ta loomalikkuses oli vägi, mis seda suhet tüdruku jaoks õigustas.

Nagu ju iga teistki.

Kuigi, kui Hunt end naiserõivisse, päälegi vana naise öösärki riietas, oli Punamütsikese süda valutama hakanud aimdusest, et kuigi tolsinasel hetkel mõjus see põneva erootilise eksperimendina, kahetseb ta seda hiljem ikkagi. Kahetseb just vanaema ees, kellega tal ju ainumalt armsaimad lapselapse-vanaema suhted olidki ega, hoidku taevas, ealeski midagi muud, jõledamaigulist…

Ja just sel hetkel, kui mõnu ja südamevalu kõige suuremad olid, lahvatas Hunt oma elujõu temasse ja langes surnult maha.

Või õigemini…

Leidis kohe jätku lävel seisvas jahimehes, kes langetas püssi… justkui tulnuks too eluvalang temalt ja Hunt olnuks vaid vahendaja… Tankist või kuidas need metsamehed isekeskis räägivad.

Punamütsikese vaist leidis kinnitust, kui kojujõudnud vanaema jahimehesse iseenesestmõistetavalt suhtus kui tütretütre uude poiss-sõpra. Kohe kattis ta noortele laua Punamütsikese enda toodud külakostiga. Familiaarsusega, mis leevendas Punamütsikese piinlikkustunnet vanaema ees.

Kuid punavein, mis ju ometi ehe ja kange on, joo mind, magusmõrkjas nagu äsja õndsuses ja piinas Punamütsikese huultele pritsinud hundiveri, lööb tüdrukul nüüd just pää selgemaks - kleepjas rammestus lahtub oimudest, keerdub spiraaljaiks kiududeks, mis meelde esialgu veel arusaamatuid ridu hakkavad kirjutama. Jajaa, ka seda on neiuhakatis lugenud, et seeme isase ajust pärineb - kuid alles nüüd leiab ta mahti jälgida, kuidas see omakorda tema ajusse on hargnenud ja veini mõjul lausa vaat et selgeltnägemist võimaldavaks võrkkestaks põimub.

Ei, juhuslikku pole siin midagi.

Tõsi, ilmselgesti pole vanaema ja jahimees enne kohtunud. Kuid et nad siin praegu niivõrd sundimatult lobisevad, mõlemale niivõrd kaugeist asjust nagu turism ja netiühendus, tõendab mingisugust eelnevat kokkulepet. Kogu see jutt on üks pikk parool… või loits.

On toimumas mingi hämar operatsioon või rituaal, kus tema, Punamütsike, on ainukene ebateadlik element. Ning ka teistele - vanaemale, Hundile, jahimehele - on kätte antud vaid nende rollijoonis, tervikut ei aima küllap nemadki.

Vanaema oli tahtnud lapselast näha ja ühtlasi tema kaaslast, kellest oli talle külavahel sosistatud - miks ta muidu oma tütrel palus Punamütsikesele veini kaasa anda, nendega, või oma väheste sõbrannadega pole vanaemal ju kombeks tipsutada.

Hunti oli keegi informeerinud, et Punamütsike just sel päeval ja tunnil läbi metsa jalutab - ja et vanaema pole kodus, nii et tee pääl jõuab Hunt tüdruku ära rääkida ja majas jääb küllalt aega… Aga surm pidi Hundile kahtlemata tulema täiesti ootamatult.

Jahimehele anti vihje Hundi tegevusest; isegi mitte tegutsemisjuhist - ju eeldati, et aus ja siivas mees ei või säärast perverssust silmaotsaski taluda ja teeb, mida peab enda kui tervemeelse külaühiskonna voliniku kohuseks.

Sinna kohusesse siis ilmselt kuulus ka Punamütsikese au päästmine - ei võinud ju vanaema ega keegi aimu saada, et neiukene loomaga ühte oli heitnud. Nii et Punamütsikese räsitud-riivatu olek pidi jääma jäägri südametunnistusele - ning mis sai vanaemal olla sellise vahva ja mehise ehk-väi vastu!

Turism ja netiühendus. Muidugi. Loll, et kohe ei taibanud.

Vanaema arvab, et noored hakkavad peret looma ja kavatseb maja nende nimele kirjutada, et nad siia netipunktiga hotelli rajaksid. Küllap seegi idee on talle kellegi poolt pähe pandud. Jahimehele tuleb naisevõtt nii äkki, et tal ei jää aega kahelda - ta keha hõõgub veel Punamütsikese kannikeselõhnalises kuumuses, liiatigi tundub talle vägagi ahvatlev koos naisega ka kinnisvara omandada. Kuid jäägri üsnagi klanitud välimus annab mõista, et salakesi peab ta hoopiski plaani linna kolida. Nii et maja müüb ta maha.

Kellele?

See, kes ihkab vanaema maja, on ka kogu operatsiooni taga…

Aga ei tahagi Punamütsike nüüd teada, kes see on. Ta ei taha seda inimest näha ega tunda. Teda solvab, et too raevukas ja ürgmeelas hullamine Hundiga jääb nüüd ta mälus ja ihus kauaks vahetult taastumata mitte ainult ta enese rohkete ja ristuvate sisselugemiste tõttu, vaid ka kellegi välise ja võõra ja asjassepuutumatu ja kirgeküündimatu mahhinatsioonide pärast. See rüvetab toimunut, kuivõrd Punamütsike pole ses isegi mitte enam pikantse romansi kaasautor, vaid kõigest väiklase kinnisvarasahkerduse kõrvaltegelane.

Punamütsike muigab mõrult ja joob veiniklaasi tilgatumaks.

Siiski olen ma paratamatult sellesse võltsmängu kaasa kistud.

Kuid ma ei kavatse kõrvaltegelaseks jääda.

Päältnäha jään, muidugi. Malbeks mamslikeseks, kes justkui tuhkagi ei aima ja kes ei vaevagi pääd aimatapüüdmisega - niigi palju muret on kasvatades lapsukest, kellel arvatakse puue olevat. Või atavism.

Kasvatades väikest hallivatist koerakoonlast… tundma endas ära Hundi elujõudu. Ja oma päris-isa eest kätte maksma.

Tüdruk tõuseb lauast ja ulatab selginenud ilmel jahimehele käe.