Siirdusin üksi kööki, mu kurk kuivas. Üldse käis see koht mulle juba närvidele. Leidsin külmkapist kena väikese tagavara pisipudelites Perrier'd, noppisin rahulolevalt ühe ja takerdusin siis hetkelises hämmelduses. Sämbulise servaga plekk-kork. Vintage, selliseid polnud vist juba oma kümmekond aastat saada, uskumatu luksus, aga… Otsisin, vaimustavalt jahe pudel peos, kõhklemisi mööda võõraid sahtleid ja kappe. Asjata. No kurat küll. Kork oli tihkelt peal ning oma küüsi ja hambaid võis mul veel vaja minna. Mõningane keeratava korgiga mineraalvee esinemine ei pruugi majapidamise mainele ju lausa negatiivselt mõjuda… teatud piirist omandab snobism siiski võrdlemisi idiootse varjundi. Vaatasin veel kord ringi, mõtiskledes juba nukralt täiesti ebaglamuursest kraaniveest, kui vaiksed lonkivad sammud mu teadvusesse jõudsid. Küüniste krabin kiviparketil. Ta tuli mulle järele, muidugi, siin polnud mingit lootust korrakski rahu saada. Istus hämaras maha ja kallutas pead.
    "Ilus müts."
    Jumal küll, pilves võisin ma ju olla, aga ma tõepoolest ei viitsinud end täna ära rääkida lasta.
    "Kuule, ära võta isiklikult, mida ma nüüd ütlen, aga sodoomiat minu seksuaalhälvete loetelus…"
    "Kommentaar lähtus vaatepildi puhtesteetilisest väärtusest," märkis ta jahedalt.
    "Milline kergendus."
    "Ma tahan ainult juua," ta viitas õnnetule Perrier'le mu peos, "on selliseid veel?"
    "Oma poolteist pakki. Mille esteetilisi kvaliteete me nüüd väärtustada võime, sest avajat siin majas ei leidu," kostsin ma.
    "Seda et… ma oskan neid põhimõtteliselt lahti teha, aga sa pead pudelit kinni hoidma. Ja mulle kausi otsima."

    Seda andis korraldada. Võtsin endale klaasi, aga vesi ei läinud sellegipoolest enam alla. See elajas oli ikkagi peaaegu köögilaua kõrgune ja komplekt ilasevõitu kollaseid kihvu, millega ta pudelikorke vaevata küljest kaksas, ei meeldinud mulle eriti. Ta tühjendas kihisevat kaussi ja piidles mind silmanurgast, kui ma ukseni liikusin. Ülemiselt korruselt kostev tingeltangel oli hakanud ühtäkki ootamatult tore ja turvaline tunduma.
    Neelatasin, lootes, et ta ei kuule mu soontes alanud tuhmi, reetlikku tümpsumist.

    "Ma lähen nüüd üles tagasi."
    "Oota ometi natuke. Kas seal kapis midagi söödavat ka leidus?"
    Olin juba trepi otsas, adrenaliiniplahvatusest korraga kaineks löödud peas ainult kindel plaan täna siit eluga pääseda, kobasin sõnu: "…No kuule, vesi veeks, aga edasistes küsimustes peaksid sa vist siiski majaperenaisega konsulteerima," ning võtsin paar hääletut sammu ülespoole.
    Vaikus. Äkilist küünte kraapsatust ei kostnud ikka veel.
    "Ma siis lähen ütlen talle, et köögis on näljane hunt," kraaksatasin ma kuiva kurguga, ning, edasise tseremoonitsemiseta, põgenesin.