"Kuulen."
        Eradetektiiv Armin Kinaveri kõrvus kumises hüpnootiliselt kogu miljonilinn. Tegelikult oli see ainult telefon. Laual vedeles pakk Pall Malli ja purk tomatikastmes sojaubadega.
        Telefon lendas hargile ja meest läbistas okserefleks: "Dammit, vinüülipood Charing Crossil. Selle Sherlock Holmesi image'i oleks ma pidanud ammu maha jätma."
        Tuba vihutas ribastatud roosadest kardinatest tulev ultraviolettkiirtevaba päikesevalgus. Kartoteegikapist vasakule jäid kaks seinale riputatud võlts-kuldraamis diplomit; sellised valged ja roheliste ääristega. Võltsvaipkate oli aastatepikkusest käimisest tuhmunud ja kaotanud mõnedes kohtades oma algse erksuse. Päikesekiired mängisid põrandal oma vaikset valgusemängu.
        Poolsuitsetatud sigarett lendas hooletult tuhatoosi poole. "Nüüdsest on mu nimi Marvin Miner." Snepper lendas lukku.
        Uut intentiteeti sisendades astus Marvin kollase sportauto juurde. Taevas kogunesid hallikad vihmapilved.

        Ta oleks ammu tahtnud teisejärgulistes vinüülipoodides käimise lõpetada - nende ees polnud kunagi võimalik parkida. Ta oli nüüd ülikonnas ja Van Heldeni habemega - mitte miski peale HMV ja Toweri ei sobinud enam.
        Mees vaatas leti kohalt ülesse. Punaste juustega, kergelt kiilanev vana. Kusagilt ammusest ajast pärit igand. Sellest ajast, kui olid veel olemas multivärvilised lilled ja rohelised puud. Uks kõlksatas kinni. Südame rütm.
        "Ma olen nüüd siin. Marvin." Letitagune mees kergitas vaevalt kulmu ja ei öelnud midagi.
        "Ei teadnudki, et praegusel ajal mingid vanad plaadimängijad kaduma saavad minna. Oma kahekümne kuue aastase elu jooksul pole ma oma silmaga ausalt öeldes ühtki isegi näinud. Kui te väga ei pahanda, milline see välja näeb?"
        Ta teadis, et kunagi kahekümne aasta pärast on see sama mees, kes nüüd nii joviaalselt naeratas, raskustes oma viiekordse korterelamu trepist alla tulemisega. Lift poleks siis juba ammu töökorras ja veenilaiendid annaksid tunda. Marvin valetas sellistele inimestele. Väljas hakkas vihma sabistama.
        "Suur puust kast, millel on ketas ja pulk peal. Ja seal on veel tähed eff, aa ja dee. Rohkem ma eriti ei märganud."
        Vana kooli mees. Puu ei anna tänapäeval enam seda sama heli, mida vanasti talle omandati. Tänapäeval luges vaid nõela langemise kiirus ja moondumiste vähesus. Maailm keerleb kiirusega 45 pööret minutis. Vähemalt selles laulus, mida tema teadis. Vaikne bass ja trummide pladin, nagu see, mis väljas. Lühike ja kõhn hedonistliku dj-kõnnakuga mees keeras järsu liigutusega Charing Crossilt mujale. Ta asetas parema käe korraks teksataskusse, et walkmani häält vaiksemaks keerata. Kõrvaltänavatel autodemüra ju ei seganud. Ainult hetkeks tuli mõelda sellele, kas klapid ajavad soengu sassi või ei. Taevas oli pilves. Siniste laikudega halli-säbrused vahututid nagu ta lapsepõlves. Kuid see oli olnud kusagil eemal, kusagil kaugel, nii et peaaegu ei mäletanudki seda. Linnatänavatelt kaob vihmaga rahvas ja siis võib nende kohta tõesti kasutada sõna 'inimtühjad'. See pole enam lapsepõlv, vaid elu karmreaalsed tegelikkused. Bullshit. Ainult kaine moment kutsub esile niisuguse nostalgiahoo. Aga tuleb tunnistada, et just kaine ta oligi. Polnud enam lapsepõlve ega toda kaugena tunduvat maakohta, kus nad koos ema, isa ja vanaemaga elasid. Nüüd oli jäänud vaid linna betoonist, terasest ja tumendatud klaasist rägastik.
        Ühes sellises rägastikehitises oli täna õhtul pidu ja ilma korraliku vinylplayerita ei oleks midagi välja tulnud. Fredil tuli vist kunagi see idee, et plaadimängijad peaksid kogu oma suuruses koos patareide ja suurte kõrvaklappidega põue ära mahtuma. Ringireivimiseks. Kollane murenev krohv ja sama värvi hunnikud esiukse kõrval. Triibustatud kuular ning selle all asetsevad kulunud ja nummerdatud nupud. Järgnes hall trepikoda ja traatpunutisega uksematt. Väljas sadas vihma. Toas sadas natuke vähem. Suur diivan, telekas pluss vcr ja pooleldi tühi juustupakk jäid alati kuivaks.
        Katie oli kodus. Tüdruk vedeles põrandal ja vaatas mingit pastelsetes toonides halvakvaliteedilist filmi. Ta tõusis püsti ning suudles meest siiralt põsele - nad armastasid teineteist.
        "Juustu tahad?"
        "Veini on?"
        "Camparit on apelsinimahlaga. Veini ei ole. Ära jõid eile. Juustud jäid alles," Katie roosa kitsa pitsäärisega särk lehvis lahtisest aknast tulevas jäises tuules.
        "Mul on kiire, kuid võid mulle siiski paar saia röstida."
        "Paar sekundit, siis on valmis. Kullake."
        "Väga hea. Ega sa mu kotti pole näinud? Seda sinist valge triibuga, millega ma tavaliselt pidudel käin?"
        "Siinsamas, videokassettide all. See on küll rohkem valge sinise triibuga, aga okei."
        "Me oleme sel teemal juba rääkinud ning alati jõudnud järeldusele, et kohvi koorega pole must, vaid beezh."
        "Aga mul on uus argument välja käia. See on esimene kord, kui me vaidleme vihmase ilmaga. Taevas on heleda asemel tume ja see muudab kõik," ta naeratas ja pööritas oma pruune silmi.
        "Tulevik on hoopis tume, kuid see on vaid sõnakõlks. Kas sa oled märganud seda võltsi sõnakasutust, mida me oma dialoogi pidades kasutame?"
        "Ei. Siin on su röstsaiad. Teeks nüüd cuti mõnesse heledamasse tulevikulisse sekundisse?"
        Lõikav sinine valgus ja välkuvad tuled. Kusagil kõrval on kaks mullitava veega klaasist toru ning vasakult paistab kroomitud baarilett. Rahvast pole palju, kuid piisavalt, et ennast mitte ära tunda.
        Paremalt sõidab mööda tüdruk rulluiskudes. Vasakul toetavad üksteist kaks umbmäärast raisatud inimkeha. Põrand keerleb vastavalt magic mooni peegelhelgi suunale. Ja pea keerleb vastupidiselt, et viimaks ometi tasakaalu hoida.
        Marvini must vihmamantel on hoolimata autointerjööri soojusest läbimärg. Ta juuksed ripuvad mustade lokkidena näo ees ning keegi ei pööra talle tähelepanu. Ka teda ei huvita keegi teine, sest tema on tulnud siia plaati otsima.
        Lava taga suures diivanite ja kokteilidega ruumis on peale kolme horisontaalis näo veel röstsaia õgiv mees, kes seda plaati võiks mängida. Ta istub ja sügeleb närviliselt. Keegi teine ei märka teda. Nemad on liialt suured, liialt suured nii väikeste jaoks. See tekitabki muusikatööstuse nõiaringe ja kinniseid tsoone.
        "Ma ajaks nende kokteilid ümber, kui neil pool silma lahti poleks," suubus see realistlik tõdemus natuke ennastüllatavasse tegevusimpulssi.
        Too punase karvamütsiga tüüp pistis pea ukse vahelt sisse ja hüüdis: "Sa lähed kohe peale!"
        Ta tõusis ja võttis oma sinise koti. Valge triibuga.
        Marvin istus ruudulise mustriga pehmel sohval ja suitsetas aeglaselt helesinise triibuga sigarette. Tal ei olnud täna enam mingit tahtmist millelegi mõelda või kuhugile minna. Kodus oli igav naine ja büroos oli igav tapeet. Tülgastus.
        Ta kummardus vastas istuva mehe poole ja proovis tolle tähelepanu endale tõmmata. "Mis plaat see praegu mängib?"
        "Sweet Fanny Adams," kostab ülesse vaatamata pilgu hääl läbi sinaka sudu.
        "Ei tea sellist."

18. mai 2000
Tartus
täiendused-parandused 18. mai 2000 Tartus