"...Kinaver kuuleb."
    "Armin Kinaver? Tervist, mina olen Pete Briggs, mul on väike vanade vinüülide pood Charing Crossil... Minuga juhtus just mingi täielik..."
    "...mh... jah, mis täpselt?" Laugude vahele tükkiv päikesevalgus oli põrgulikult ere. Süda puperdas hüsteeriliselt ja selgroog oli otsustanud edastada vastu tahtmist virguvale mõistusele ühekorraga kogu kuhjunud protesti hinnalises, ent ebamugavas kontoritoolis, näoli kirjutuslaual veedetud öö, või õigupoolest paari napi, rahutu unetunni kohta. Kahtlemata oli omajagu sellest ka kallile potentsiaalsele kliendile kuulda. Selle eest ta veel saab.
    "Noh, põhimõtteliselt on värk... noh, inimesed, kes siin käivad, tahavad plaate enne ostmist natuke kuulata, nagu ikka, eks ole, mul on siin selleks paar grammofoni. Ja täna kadus üks grammofon kõigi silme all lihtsalt ära." Hääl jäi äraootavalt vait.
    "Ah. Väga huvitav... see tähendab... see tundub tõepoolest intrigeeriv..." putras Armin, kuni paanika talle õiged sõnad suhu tõi. "Vabandage mind, püüdsin hetkeks analoogseid juhtumeid meenutada. Ese kadus pealtnägijate silme all? See on ju... hmm... spontaanne annihilatsioon, see on ülimalt haruldane... väga hea, et te helistasite, selline asi nõuab igal juhul professionaalset tähelepanu..."
    "Nojah, seda ma arvasin," kostis mees, kelle nime ta enam parima tahtmise korral meenutada ei suutnud, ilmse kergendusega. "Mina ei jaga sellistest jamadest ju midagi, mul ükskõik, aga kurat, ma ei taha, et nad minu poes toimuksid."
    Oot, sel tüübil on mingi pood?
    "Hm... võimalik küll, et see ei pruugi ainsaks korraks jääda... ma arvan, et mul on targem ruttu sündmuskohale tulla, kus te täpselt asute?" Ta rabas paberitüki ja pliiatsi järele, surudes suurivaevu maha silmade avamisest põhjustatud oige. Vähemalt aadress sai kuhugi kirja.
    "Millal te siia jõuate?" nõuti telefonist.
    "Tulen niipea kui võimalik, ärge muretsege."

    Ta lasi torul aeglaselt hargile langeda ja hingas sügavalt sisse. See kostis nagu nuuksatus, kaja jäi tema üle irvitades ruumi kahisema. Kõrvad undasid. Õudusunenägu, mis täitis tema ärkvelolekut, oli taas alanud.
    "...Bianka?"
    "Kuulsin," ütles jahe hääl kõrvaltoa pimedusest. Jumal tänatud, ta ei tundunud väga vihane olevat. "Hakka liigutama."
    Jälle, mõtles ta. Jälle. Oh issand, issand, kui kaua see veel kestab? Miks ta mind lihtsalt tappa ei võinud?
    "Armin, ära sunni mind ennast kordama. Meie tuluallikas ootab."
    Ta vihkas seda jubedat nime, mis Bianka talle pannud oli. Armin Kinaver, kurat küll, ta ei osanud seda isegi hääldada. Ta vihkas kogu seda äraneetud kupatust.
    "Duši alla, ja aja habet. Külmkapis on kummeliteed, sellega teed kompressi, niisuguste silmadega sa välja ei lähe. Ja see ülikond, milles sa magasid, tuleb saata keemilisse puhastusse pressimisele. Mõtled sa ka, kui palju see maksis?"
    Ei, ausõna, sellest ma tõepoolest ei mõtle. Mind huvitab rohkem, kuskohas täpselt on need saatanlikud kaamerad, millega sa mind praegu jälgid. Varem sa igatahes läbi seinte ei näinud. Kõik läheb ainult hullemaks.
    "Vabandust, Bianka. Kohe."

    Ta ajas end püsti ja vaarus pooleldi käsikaudu läbi elegantse helikindla kontori. Kroom- ja nikkeldetailidest oli moodustunud kiiskav optiline takistusriba, keskpäevapäikese eredusse uppuva klaasseina poole ta parem ei vaadanud. Kööginurga külmkapis ootas jahutatud kummelitee. Milline hoolitsus. Mitmendat päeva seda kompressitamist juba nõutakse, kolmandat? Hakkab nagu natuke imelikuks kiskuma... ehkki olukorra keskmist imelikkusetaset arvesse võttes mitte just väga märgatavalt... Ta võttis purgi Red Bulli, kummutas mõned lonksud oma kuiva kurku, tempis allesjäänud osa Smirnoffiga ning kooris end teel duširuumi poole lõdisedes alasti, jättes Bianka ostetud Paul Smithi ülikonna, Prada särgi ja cK bokserid riburadapidi kuhugi kontoriavarusse soliidsele põrandakattele. Ta oleks tahtnud nutta.
    Nad teenisid ühiskonnas viimastel aastatel vohavat sajandilõpuparanoiat lüpstes märkmisväärselt hästi. Põrgulikult kallihinnaline citykontor ei maksnud midagi, kuna Biankal oli õnnestunud veenda endisest hipist ärigeeniust, kes maja ehitas, et just sinna kontsentreerub pilvelõhkujate konstruktsioonis paratamatult tekkiv negatiivne feng shui-energia, Maa-ema ehitustegevusega häirimisest tulenev karmavõlg ja muu selline jama, ning ainult nendesuguste spetsialistide pidev kohalolek suudab seda kogu hoonet mõjutavat psühhoenergeetilist hälvet neutraliseerida. Biankaga ei vaieldud, muidugi. Mees oleks nüüdseks olnud juba valmis ka peale maksma, kui nad vaid ähvardanuks ära minna. Hiilgav kest, mida Bianka nii oskuslikult kultiveeris, ning lainena levima hakanud vaimustatud kuulujutud mõjusid edasisele äritegevusele muidugi võrratult. Järjekordne liiga palju "X-faile" vaadanud tainapea oli veendunud, et tema poes haihtuvad grammofonid, ja ainus, kes aidata oskab, on too salapärane Kinaver. Kohapeal selgub, kui palju temalt niisuguse rumaluse eest kasseerida õnnestub. Idikad, viimne kui üks. Mitte kellelgi neist polnud kunagi midagi teadusele seletamatut ette näidata. Ainult Bianka oli tõeline, või vähemalt oli tema hirm Bianka ees piisavalt tõeline. Bianka oli koletis ja talle meeldis raha. Tema oli vaid vahend selle saamiseks, tööriist, imposantse välimusega variisik opereerimiseks seksistlikus ühiskonnas ja kõige suurem ohver.
    Mees, keda tunti Armin Kinaverina, ronis dušikabiinist välja. Võimas ventilaator käivitus automaatselt (ei mingeid rõskusest uduseid aknaid kontoris!) ja ta vajus valust oietades kraanikausi kohale kooku. Paremast kõrvast nirises verd. See äraneetud implantaat ei talunud mingeid rõhumuutusi, kohe hakkasid koed lahti rebenema. Ta kobas lülitit, sundis tiivulise piinariista peatuma ja otsis pead viltu hoides vatti.
    Kontorist kostus distantsjuhitava valguskindla alumiiniumkardina ettelibisemise vaevukuuldav metalne sahin. Bianka kõndis vaikselt ringi ja helistas kuhugi. Vale-Armin ei julgenud välja minna ja uuris peeglist oma kõrvu. Vasak hoidis pärast õmbluse paranemist nagu natuke viltu. Tuli taevast tänada, et ta tolle jubeda põletiku väljapuhastamise järel sellega üldse veel midagi kuulis; teine katsetus paremas oli nähtavasti steriilne, ent see tekitas tal veel hullemaid tasakaaluhäireid. Bianka loodud Armini šiki brüneti tuka alt kippusid paistma tolle teise enneaegselt halliks läinud juuksejuured. Varsti näen ma juba nii piinatud välja, et see hakkab kliente peletama, mõtles ta mõrult. Mida sa siis peale hakkad, kullake? Söödad mind vitamiinide ja antidepressantidega? Mis kasu neist enam on, kui mu närvid on lootusetult läbi kõrbenud? Hirm sinu ees on ainus asi, mis mind veel käigus hoiab.
    "Rutem, Armin."
    Ta hingas sügavalt sisse ja hakkas masinlikult tegutsema. Kummelikompress, habemetüüka ellimineerimine, hambad. Ma tahan veel ühte Bulli, muidu ma ei suuda. Kui täpsem olla, tahaksin ma surra.

    Suletud kardin muutis kontori täiesti hämaraks, ent Bianka hoidus päevasel ajal nähtamatusesse ning Armin, kes kulistas järgmist purki Red Bulli ja hakkas tasapisi jälle rolli sisse elama, oli selle eest tänulik. Valmispandud välitööde munder koosnes indigosinistest Chevignoni teksadest, T-särgist ja kergest Gapi jakist, ülikond ootas sissepakituna ukse juures. Armin korjas alistunult üles pesu juurde jäetud tillukese mikrofoni ning plaasterdas selle paigale, aku, juhtmed, kõik rutiinseks muutunud antennid ja elektroodid. Roietekarkass kumas etteheitvalt läbi tema õhukesekskulunud karvutu naha.
    "Ma pean midagi sööma."
    Vaikus. Bianka oli veendunud, et ta näeb efektsem välja, kui teda näljas pidada.
    Vahel aitas anumine. "Palun, Bianka. Ma ei suuda niimoodi töötada. See jätab meist vale mulje, kui ma kuskil ära minestan." Ehkki tehniliselt võttes oleks mulje muidugi täiesti adekvaatne...
    Kostis mingit liikumist.   
    "Sa virisev hädavares. Pärast seda, kui oled koha üle vaadanud, võid tagasi tulles poest läbi käia. Pakk riisikooke, üks kurk, paar tomatit ja õun, väike pakk rasvavaba piima."
    Armin jälestas riisikooke, aga elu oli teda õpetanud vähese eest tänulik olema. "Aitäh." Tänavakingad, päikeseprillid, rahakott, aadressilipik. "Nii. Ma olen valmis."
    "Oota," ütles Bianka. "Keemilise puhastuse kuller on ukse taga ja tema järel tuleb veel keegi."       
    Armin vaatas ukse poole, samal hetkel pirises kell. Bianka aistingutega polnud mõtet vaielda. Ta andis ülikonna ära, järgmine kuller jõudis juba järjekorda võtta. See oli kopsakas raamatupakk. Armin sulges ukse ja vaatas talle pihku surutud sisuraportit. "Silma mikrokirurgia", kaks kapitaalset uurimust elektriimpulssidest närvisüsteemis, ülejäänud olid mingid jaapanikeelsed mikrotehnoloogiaraamatud.
    Äkilise mõistmisega kaasnenud jäises õõvastuslaines patsatas ta paki maha ja tormas õhku ahmides välja, trepist alla. Ühel järjekordsel hommikul ärkab ta ühe silmaga, teise asemel Bianka pandud kaamera!
    "Rõõm näha sind niimoodi tööle tõttamas," märkis Bianka, Armin rabas trepikäsipuust, et mitte kukkuda. Kurat ja põrgu.
    "Bianka, palun ole vait, kui ma liigun! See neetud vidin hävitab mu tasakaalutunde!"   
    "Lihtsalt kontrollisin," kostis Bianka hääl ta kõrvas külmalt.

    Tänavale jõudes lükkas Armin oma Dieseli päikeseprillid ette ja liikus südalinnasuminas taksot otsides ebakindlalt edasi, püüdes katkendlikku hingeldamist vaigistada. Ta ei riskinud pärast implantaadikatsetuste algust enam ise autot juhtida; ehkki see oli pigem ettekääne, tema närvikava ei tulnud linnaliiklusega enam nagunii toime, liiatigi oli ta enamasti minimaalselt maganud ja mingite kemikaalide mõju all. Ehkki avariis surmasaamine olnuks võibolla väljapääs, aga risk oli liiga suur: kui ta peaks ainult viga saama, teeb Bianka temast kõrgtehnoloogilise Frankensteini koletise, tal ei lasta raisku minna, nüüd, kus temasse on nii palju nii edukalt investeeritud. Küborgist rahalehm...
    Takso peatus, Armin ronis peale, nimetas aadressi, vajus siis jõuetult seljatoele ja sulges silmad.
    Sedasi enam ei saa, konstateeris miski tema aju tagumistes soppides külmalt. Mina ei suuda rohkem, see on juba liiga õudne. Bianka võis olla üleloomulikult geniaalne tehnik, aga mikrokirurgina oli ta paraku amatöör, kelle meditsiinieetilised arusaamad sarnanesid doktor Mengele omadega. Ühegi kõrvalõikuse eel polnud ta märganud, kuidas ja millal Bianka ta uimastas. Nüüd kartis ta tema juuresolekul lausa paaniliselt magama jääda. Ainus põhjus, miks ta pole mulle veel lobotoomiat teinud, on ilmselt see, et tehisaju pole päris rahuldaval tasemel valmis, mõtles Armin kibedalt. Või loodab ta olemasolevat väikeste detailide lisamisega piisaval määral modifitseerida? Silmade põletikuvastane profülaktika igatahes juba käib. Mu eksistents on põrgu, see on põrgu ja lõppu pole näha, mida ma tegema pean?
    Takso triivis liiklusmöllust kaasa kantuna mööda päikeselisi tänavaid ja Armin kujutles end tillukese punase punktina, mis liigub mööda laboratooriumi jälgimismonitoril olevat kaardivõrku.
    Ma tunnen, kuidas mu närvirakud üksteise järel üles ütlevad.
    Mul ei ole mingit väljapääsu. Bianka ei tohi plaanidest aimu saada, aga ta saaks, kui ma neid vähegi teha püüaksin, selles pole kahtlust. Ja mul pole mitte midagi, mille toel mingeid plaane teha.
    Ma peaksin end tapma päevasel ajal, kui ta kohe jaole ei saa, tegutsema väga operatiivselt ja leidma viisi, mis on füüsiliselt võimalikult hävitav. Põletama end kõrgkuumuses... Südalinnas on selle kiire korraldamine vist liiga keeruline. Kui just ei leidu mõnd iseteenindavat krematooriumi. Hüppama hiiglaslikku hakklihamasinasse, mis püreestab mind otse Thamesi voogudesse.
    Meeleheitel võin ma ju olla, aga mulle tundub siiski, et oma näruse elu peale peaksin ma olema midagi natuke valutumat ära teeninud.
    Ma ei saa riskida mingite ettevalmistuste tegemisega, hakkama saada tuleb üksi ja kavandamiseks on ilmselt üsna vähe aega, samas on mul vaja sajaprotsendilist tulemust. Kuradi lootusetu.   

    Sildi järgi oli pood "Suletud", aga uks polnud lukus. Sisse astudes võttis ta ohates prillid eest. Riiulite vahelt tõttas talle vastu kiilaspäisusele kalduv pikaninaline mehike. "Lõpuks."
    "Liiklus," märkis Armin, tal oli paha olla, ent Red Bulli toimel oli ta omandanud zombiliku töömeeleolu. "Armin Kinaver."
    "Pete Briggs, ja see siin on minu äri." Äri jättis üpris lohaka mulje, riiulites valitses paras kaos ja letil vedelesid ümbrised tolmunud plaatidega läbisegi. Ei paista eriti tulusa otsa moodi, märkis Armin mõttes ja ohkas.
    "Hea küll, hakkame siis aga pihta, näidake ette, mis ja kus, ja seletage kõik ilusti rahulikult üle."
    "Plaadimängija oli seal," näitas Briggs teda läbi riiulivahede eskortides. "Turvakaameraid mul pole, ei oska ju siukest asja karta... Üks noor kutt oli üsna üksi siin, kuulas mitut plaati, kolmas või neljas käis, kui korraga - viuh - nurk oli tühi ja kõik vait. Esimese hooga mõtlesin, et mingi varaste trikk, et vast too kutt, noh, teate, hüpnotiseeris mu ära... aga mida see vana vinüüligrammar ikka väärt on, ja ta ise oli sama ehmunud kui mina, paar plaati ikka ostis ja siis kadus minema... Ma pole mingi idikas, ühesõnaga. Seda ei varastatud mu nina alt ära, see poleks sellel kilul esiteks kuhugi hõlma alla mahtunud, ja kuhugi mujale seda ka ei tõstetud. See lihtsalt kadus ja kõik. Ilgelt imelik minu arust igatahes."
    Armin taipas, et ta on kogu jutu jooksul põrnitsenud grammofonist jäänud tolmuruutu ja mõelnud, kuidas ta öösel teadvusetult Bianka laboris laual lamab... oh jumal. Keskendu ometi, talle ei tohi anda vähimatki põhjust midagi kahtlustada! Niisiis, aluseks oli tavaline kapp, ei midagi erilist, ainult tolmuruudu keskel paistsid punaka värviga maalitud tähed FAD... fad on hetketrend, moeröögatus. The lazy days and the crazes and the fads... maybe it's our sweetness. Võibolla mingi bänd?
    "F-A-D, mis siin kapi peal kirjas on," ütles ta, et veidralt vaikiv Bianka kuuleks. "Kas see tähendab midagi erilist?" Oh issand jumal, äkki ta juba aimab midagi?!
    "Minuteada mitte," kostis Briggs. "Küllap oli see juba siis, kui ma selle kasti sain. Kiiruga ostsin, pruugitult muidugi, mingilt kolikaupmehelt, see võib olla jumal teab kuskohast. On see tähtis?"
    "Kõik võib tähtis olla, numbrid ja tekstid eriti..." Armin püüdis asjalik paista ja avas kapiuksed. Rahune nüüd maha, see on lollus, ma pole ju midagi imelikku teinud ja ta ei suuda mu mõtteid lugeda. Vähemalt veel mitte. Ta võtab lihtsalt arvesse seda märkust, mis ma enne tasakaalu teemal tegin, rahu. Käitu töiselt, sa tead, mis sul teha tuleb. Kapp sisaldas mingit veidrat vana tehnikakola, sekka eriti räsitud ilmega plaate ja vanu ajakirju. Võibolla mingist spetsiifilisest vibratsioonist tekkinud juhuslik füüsikaline ilming? Osooni- ega kõrbelõhna aga polnud, ainult tolm, ninakõditav tolm. Kui ma nüüd aevastan, pritsiks kõrvast verd. Vaevalt see kliendile muljet avaldab.
    "Nii. Näiteks värk, mis siin sees on, oli seega grammofoni all. Need on mingite kõlarite ja helisüsteemide riismed, eks ole, pluss makulatuur ja natuke vinüüli... Mingit erilist heli ega muud imelikku siis kadumise hetkel ei tekkinud? Kuskohast siin elekter jookseb, kas veetorud on lähedal? Mingeid magneteid ei vedele? Kas näiteks mobiililevi on korralik?"
    "Tubli, tubli, Armin," ütles Bianka tema kõrvas. Nagu tuhvlid toonud koerale. "Ma kuulen väga hästi, aga ma pean mõtlema. Kahju, et ma seda värki ei näe."
    Arminil jooksis külmajudin üle selja. Jumal, halasta mulle, palus ta härdalt. Ma pole seda ära teeninud, palun, palun tee midagi, ära lase tal mu silmade kallale minna.

    Briggsi vidukil silmad olid tema eelneva tiraadi peale imetlusest suureks läinud. "Siis ikka mingi teaduslikult seletatav värk?"
    "Aa...arvatavasti... ehkki seda füüsika valdkonda veel eriti hästi ei tunta..." Armin peitis oma värisemakippuvaid käsi ja üritas meeleheitlikult mingit arukalt mõjuvat ideed leida. "On... näiteks võimalik teha plaate, millel olev vastava sagedusega heli lahustab teatud tüüpi grammofoni aatomiteks, kui plaati sellel mängida. See võib olla juhuslik, ent pigem tehakse neid siiski sihilikult, et plaat toimiks helipommina... Kuidas teil äri läheb?"
    "Ei saa kurta... väikse poe kohta päris kenasti. Vinüülid on jälle moes ja viimasel ajal on seis paranenud küll... Ja eks ta on heas käidavas kohas ka."
    "Enamik niiöelda paranähtusi on tegelikult põhjustatud vaenulike naabrite või konkurentide poolt..."
    "Jeesus," ahhetas Briggs. "Naabritega saan ma läbi ja kui mõni kõrvaline siiakanti tikubki, nad vähemasti kõigepealt tulevad ise ja püüavad koha üles osta..."
    "Tee selgeks, mis plaat see oli!" käskis Bianka. Armin üllatus vaikselt. Mis lahti, kullake? Miks sa nii närvis oled? ...Ta kahtlustab midagi!
    "Hmm. Aga mis plaat see üldse oli, mis kadumise hetkel mängis? Kas ümbris on alles?"
    "Vist küll..." kohmetus Briggs. "Ma püüdsin meelde tuletada, aga ma tõesti ei mäleta, milline neist... ma ainult müün, ma ise kõike seda ju ei kuula."
    Letil vedeles tubli paarkümmend eri vanuses tühja ümbrist. "Paljuvõitu on valida, kurat," pomises Armin.
    "Küsi, milline see tüüp oli, kes kuulas. Kõik, mis ta temast mäletab."
    "Too kutt, kes kuulas. Milline ta välja nägi? Mida ta ostis? On ta varem ka käinud?"
    "Ei mäleta, et oleks. Ei olnud eriti ebatavaline... Sihuke plika moodi, pealt kahtkümmet... või ma ei tea. Pikkade blondiks värvitud juustega, roosa särgiga... Kaelas oli rihm."
    "Silmad ka värvitud?" küsis Armin uskumatult. Võtaks kurat kõiki neid retrosid.
    "Väga võimalik, kui mõtlema hakata. Ostis..." Briggs vedas räbaldunud kontoriraamatus näpuga järge. "MC5, PJ Proby, Kelly Marie... Nagu rokki ja retrot ja diskot ja..."
    "Glam. Selle nimi on glam," pomises Bianka.
    Armin noogutas põlastavalt ja otsis mõnd glam-ümbrist. "Midagi sellist?"
    "Jah, oot, kurat, seesama. Sweet. Päris kindlasti."
    Armin keerutas plaadikesta käes. "Hetkel said minu ideed otsa," nentis ta. Bianka oli tõesti kummaliselt vait, ta pidi veel improviseerima. "Loll küsimus, aga kuhu see kutt minna võis?"
    "Ma ei tea, linn on suur," ütles Briggs. "Mis nüüd saab?"
    "Rahu," vastas Armin hajameelselt. "Me ei kasseeri igatahes midagi enne, kui oleme suutnud kliendi probleemile seletuse leida ja selle kordumise enam-vähem kindlalt välistada. Ja praegu pole asjad veel niikaugel. Saate te poodi paar päeva kinni hoida?"
    "Nojah, kui peab."
    "Koristate natuke, teete inventuuri, võib juhtuda, et leiate veel midagi huvitavat. Aga igal juhul ärge mängige ühtki plaati, ja ma arvan, et selle kapi peale ei tasu rohkem grammareid panna. Ma katsun arhiivimaterjalid läbi vaadata, konsulteerin erialainimestega, mõtlen ja võtan ühendust, kui midagi selgub. Ja teie helistage kohe, kui midagi imelikku on, eks ole?"

    Ta astus tänavale ja ohkas, peitis oma valusad silmad tumedate klaaside taha, otsis pealtnägijates ebaterve huvi tekitamisest hoidumise eesmärgil välja oma hõbekorpuses taskutelefoni, tõstis kõrva äärde ja küsis: "Bianka, mis on?"
    "Ma ei tea." Meloodiline hääleke kõlas harjumatult abitult.
    "Mis jutt see nüüd on?" küsis Armin siiras segaduses.
    "Ma ei saa aru, mis seal juhtus."
    "Minu meelest on mingi füüsikaline seletus suhteliselt mõeldav. Midagi juhuslikku, mingi sagedushälve, mitte just teise võnkedimensiooni minek, aga vahest väike ümberpaiknemine? Varguseversiooni ma igatahes ei usu." Distantsilt ja ise säravas päevavalguses viibides oli Biankaga märksa kergem suhelda. Eriti kui ta sedasi nõutult mossitama kippus.
    "Ähh. Mine kuhugi vaiksemasse kohta, see müra summutab su jutu ära."
    Armin laveeris ettevaatlikult mööda mõraseid kõnniteeplaate edasi, tegemata mingi plikadekamba põnevil pilke märkama ja otsis mõnd rahulikumat soppi. "Kas ma läksin liiale, kui ütlesin, et hoidku pood paar päeva kinni? Et asi tõsisemalt kõlaks. Aga see tüüp pole nagunii eriti maksujõuline."
    "Tühja sest rahast..."
    Armin peatus. Midagi oli lahti.
    "Kirjelda mulle seda märki," ütles Bianka.
    "Noh... suhteliselt väike, aga selge... punakat, sellist paakunud vere värvi, suured tähed... Selline kunstipärane, kuidagi 19. sajandi moodi šriftiga. Teistest suurem D oli natuke allpool, selle ülemisest otsast läks A ja F-i keskmine kriips. Mulle küll tuttav ette ei tulnud. Või ma ei tea... aga see ei seostu nagu millegagi." See imelik suur D...
    "Kuidas see tehtud oli?"
    "Hmm... ma ei tea... See polnud reljeefne. Nagu pinna sees, võibolla mingi peitsiga laki alla värvitud? Miks sa küsid?"
    "Sest ma ütlen, et ma ei tea, milles asi on!"
    "Aga maja? Konstruktsioonispetsiifika ja asukoht? Kas täna on magnettorm?"
    "Ei midagi."
    "Ära püüa väita, et mõni neist anduritest, mis sa mulle külge pookinud oled, seal midagi kahtlast ei registreerinud."
    Bianka oli vait.
    "No võibolla ma eksin, võibolla oli too kutt silmamoondaja ja tahtis seda armetut vinüülikat, kurat teab miks küll, aga..."
    "Aga võibolla mitte!"
    "No kuule, Bianka... sa ei arva ometi... sa arvad, et see on midagi... issand jumal!"
    Bianka ei vastanud.
    Kas ta tõesti usub, et seal juhtus midagi? Midagi Tõelist?
    "Oh issand. Kuule, äkki panin ma kiiruga midagi valesti, või segab see päike levi, see on mingi meie tehnika häire. Otsime parem seda kutti."
    Bianka ohkas. "Nojah. Käi siis rahus poes, ma mõtlen selle asja üle."

    Armin pani mobiili ära ja seisis mõne hetke paigal. Asi oli enam kui kummaline. Sest, kui mõtlema hakata, siis oleks Bianka talle kohe öelnud, kui tehnikaga midagi valesti oleks.
    Ta hakkas mõnda supermarketit otsides edasi liikuma, mõtted hajevil. Nad olid rääkinud nagu kunagi ammu, alles alguses. Kui nad olid veel peaaegu võrdsed partnerid. Kui kõik polnud veel nii õudne.
    Vaene Bianka. Ta on ju teistmoodi. Äkki ei anna ta endale lihtsalt aru, et mulle ei meeldi, kui mind sedasi eelnevate kokkulepeteta täiendada püütakse? Võibolla peaksin ma temaga ainult veidi rääkima. Me tulime ju ennegi toime, koostöö klappis, ja asi pole ainult rahas, me ju aitasime inimesi, seletasime probleemid neile mõistetaval viisil ära... teeme seda siiamaani...
    Ja tema otsib. Ta on kogu aeg otsinud. Seepärast ta mu ellu jättiski, ta nägi minus oma suurt võimalust, ta tegi minust täpselt selle, mis talle vaja: superparadetektiivi, kelle kätte koondub kogu vastav informatsioon, ja varem või hiljem leiab ta selle seast midagi omasugust, tõeliselt seletamatut ja deemonlikku... leiab seda rutem, mida paremini ta otsib, mida täiuslikum on ta varustus, see tähendab, mida täiuslikum olen mina, küborg Armin...
    Issand jumal, mul hakkab Stockholmi sündroom tekkima. Ma olen talle ju ainult tööriist, tööriista arvamus ei loe, vaevalt tal isegi mu teadmisi enam suuremat vaja on, ja lähema paari nädala jooksul kougib ta mul ühe silma välja, kontor on ilmselt juba mikrokaamerate prototüüpe täis. Kurat küll, miks ta seda mingite prillide külge monteerida ei saa? Pole piisavalt stiilne? Või piisavalt sadistlik?
    Silmapiirile ilmus Tesco, Armini mõttelõng tegi ootamatu hüppe ja lõuapärad tõmbusid näljast lausa krampi. Alles poes märkas ta, et tal on kaenlas tühi vinüülikest.
   
    Klaaslift kandis Arminit hääletult tema permanentse tapalava poole. Ta lonksas järjekordset Red Bulli, vaatas üle linna ja mõtles taas gigantsest hakklihamasinast kuskil jõekaldal, midagi paremat polnud ta unevaeguses pähe tulnud. Muud valikut pole. Kui Bianka just jalamaid midagi tõelist ei leia, mõnd omasugust... Äkki jätaks ta mind siis rahule? Või pigem, orjastaksid nad mind siis edaspidi koos? Võrratu perspektiiv. Kaks-null hakklihamasina kasuks.
    Ta rääkis sellest kutist kummaliselt vähe, ehkki tolle kahtlustamine oleks loogiline... Üldse, ta ajas imelikku juttu. Nagu püüaks ta mu mõtteid segi ajada, kui täpsem olla, mis, nagu sellisel juhul tunnistada tuleb, tal ka väga osavalt välja kukkus... Et ma tolle kuti üle ei juurdleks... Kurat, ma ei saa ukse taga mõelda, ta teab, et ma siin olen.   
    Alumiiniumkardin varjas pärastlõunapäikese, Armini kommunikatiivsed funktsioonid lülitusid automaatselt harjumuspäraseks kujunenud simulatsioonireziimi. "Hei, ma tõin plaadiümbrise."
    "Väga hea," ütles Bianka teisest toast.   
    Armin jättis selle lauale ja siirdus kööginurka, pani endale teevett keema ja ladus sisseostud külmkappi. "Kuidas seis on?"
    "Endine." Hääl oli liikunud. Armin hoidis pead pisikese külmkapi ukse taga ja põrnitses oma õuna, tomateid, kurki ja pisikest piimapakki, rodu Red Bulli purke ja poolikut Smirnoffi. Veekeetja lülitas end välja, siis söandas ta püsti tõusta. Plaadikest oli kadunud. Sweet, "Sweet Fanny Adams".
    "Ja nüüd?"
    Oli peaaegu kuulda, kuidas Bianka pettunult oma pisikest nina kirtsutab. "See on üks nõme vana plaat. Ja ma tean seda Fanny Adamsi lugu küll, ülepaisutatud skandaal tapetud lapsega ja sellele reaktsiooniks tekkinud väljend... Ma ei saa ikka aru."
    "Sa ei saa ometi arvata, et seal peal mingid võlusõnad on?"
    "Ole nüüd mõistlik..." Bianka käis kuskil pimedas ringi. "Pood pole tähtis, plaat pole tähtis, asja võtmeks on ilmselt see kutt... tema pani selle plaadimängija kaduma... ma tahan teada, kuidas ja miks ta seda tegi, ja kes ta on, kui ta selliseid asju teha oskab... Neoglämmaritel on kuskil Sohos üks uus klubi, me läheme õhtul sinna. Ja sina värvid igatahes enne pead, need hallid juured näevad jubedad välja."
    Kaamerad, mõtles Armin. Kui see kutt on midagi, mis Bianka loodab... teine samasugune põrgumonstrum... minu stressitase ületas just talutavuse viimase piiri.   
   
    Bianka oli kannatamatu. Nad startisid kohe pärast päikeseloojangut. Arminil oli tarbitud Bulli-koguste kiuste seljataga paar tundi ootamatut minestusesarnast und, ta vappus õõnsas neurootilises võdinas, põrnitses oma põlvi ja hoidis suurivaevu pisaraid tagasi. Ta oli riietatud mingitesse sutenöörlikult mõjuvatesse hilpudesse, mis meenutasid ladina-ameerika võistlustantsukostüümi, särasilmne Bianka ise hoidis tal võidukalt käest kinni, näksis aeg-ajalt ärevusest ta väikest sõrme ja limpsis ilmuvaid verepiisku. Närvipinge muserduses oli füüsilist valu veel vaid vaevu tunda. Bianka tualett koosnes paarist hästipaigutatud peotäiest litrilisest tüllist, narmastest ja mõnest sillerdavast niidikesest, mis tervikut enam-vähem paigal hoidsid; ta nägi rabav välja. Kui nad neoontuledes sirava "Le Glittzi" ees taksost välja astusid, hoomas Armin kümneid neil peatuvaid pilke. Idikad, te ei tea, mida te teete. Küllap võtab ta õhtu jooksul teist veel mõne õnneks. Bianka võrratu hele nahk, vahest veidi liiga teravad valged hambad ja vaevumärgatav kummaline läige silmades ei pannud ju ka teda tookord midagi kahtlustama, tol õhtul, kui ta seda lummavat habrast tüdrukut kohtas, ja mõtles, et püüab muljet avaldada, viies jutu otseselt ärarääkimiselt oma parahuvidele...
    Juba tänavasillutis vibreeris, raevukas rütm ning tume lärm valjenesid üha ängistavamaks, mida sügavamale nad treppe ja koridore mööda jõudsid. Sees valitses kõikehõlmav, pimestav, kurdistav mürgel, saalid olid puupüsti täis veidralt lehkavat rõsket suitsuvinet ja higiseid tantsijaid, Bianka, kellele teed anti, vedas teda kõrvulukustavas muusikas ning valgussähvatustes mööda põruvat põrandat järel, leidis siis ringi vaadates tee läikivale metalltrepile, katkendlikult hingeldav Armin komistas selles segaduses ja Bianka lasi ärritunult ta käe lahti, tõtates ise edasi teisele korrusele.
    Armin ei tõusnud kohe ja keegi koperdas talle kirudes selga, ta ei hoolinud sellest. Käpuli trepil nägi ta astmete vahelt pikkade sorakil blondide juustega kõhetut plikanägu kutti, kelle ilmset meiki ja roosat litritega särgikest täiendas kaelas rippuv neetidega koerarihm. Too kõõlus esmapilgul märkamatuks jäänud nurgataguses põrandasüvendis asuva baarileti ääres ja vestles pilklikul ilmel mingi närvilise olevusega, eemalt ei saanud aru, kas tüdruku või poisiga. Ja Bianka oli silmapiirilt kadunud.
    Armin oli ropsuga püsti ja hüppas üle trepikäsipuu põrandale, tantsijate sekka, keegi kukkus, keegi karjus, Armin murdis end läbi inimeste, blond peanupp oli siinsamas, kui Bianka arvab, et too kutt on tõeline või oskab asju kaduma panna... mina jõuan esimesena...
    Ja siis kutt haihtus.
    Kadus kõigi silme all.
    Baarman jäi hetkeks ammulisui jõllitama, tellitud joogiklaas totralt pooleldi ettesirutatud käes, siis pillas selle ja vajutas häirenuppu.
    Muusika peatamisest hetkeks tekkinud rabatud vaikus, siis lainena tõusnud hämmastusümin ja nördinud hõiked kahvatasid olevuse kriisete kõrval, süttinud täisvalguses pöördusid sajad pilgud sinnapoole. Armin jõudis üksijäänud karjuja juurde, haaras tal õlgadest ja raputas teda meeleheitlikult, kuuldes, kuidas keegi stilettode tärisedes plekktrepist alla tormab, tal oli veel mõnesekundiline edumaa. "Mida ta tegi?! Kes see kutt on? Ütle mulle, mis juhtus?"
    Olevus vajus nuuksudes talle kaela ja pudrutas: "Ta... jättis mu maha. Ta ütles... ta ütles mulle, et ma olen tema jaoks tühisus, eimiski, sweet fanny adams..."
    Armini kramplikult värisevate käte vahel oli korraga vaid õhk. Rahvamass ahhetas ja vajus tagasi, väike halba aimav Bianka rabeles kuskil karjudes läbi lootusetult tihedaks tõmbunud kehadetropi. Armin jõllitas äkilises selgusehetkes kahte verekarva märki põrandal. Kaks korda FAD. FA nagu Fanny Adams ehk eimiski, suur läbikriipsutav tuttavlik D... D nagu Demogorgon. Sa ei saa ometi arvata, et see on võlusõna...
    Armini kõrist vallandus lausa orgastiline kergendusoie. Bianka oli juba väga lähedal, võitles end küünarnukkide, küünte ja hammastega edasi, ent ta oli hiljaks jäänud. "Armin, mida sa teed!" kriiskas ta võõra häälega.
    Vabanemisjoovastusest itsitama hakanud Armin purskas hüsteeriliselt naerma. "Ei midagi, absoluutselt mitte midagi, ära muretse, see on täiesti tühine, sweet fanny adams..."