"Kinaver kuuleb."
Päevakiirte viiulihelad sähvavad ühelt tuhandesilmiselt kõrghooneseinalt teisele; telefonikulina elektriklaver kajab tänava signaalikooridesse ja mootorite rütmipodinasse; ses teemas on kogu linn, kogu ilm, see tuba, see kontor, mille mustale uksele on kuldtähtedega kirjutatud: Armin Kinaver, eradetektiiv (paranormaalsed nähtused).
"Armin Kinaver? Tervist, mina olen Pete Briggs, mul on väike vanade vinüülide pood Charing Crossil... Minuga juhtus just mingi täielik..."
"Jah, mis täpselt?" Kinaveri poisinägu hõbehallide turrjuuste all on pinevil kui varitseval kiskjal. Ilmeksimatu on ta vaist olnud tõeliste mõistatuste eristamisel lollusest ja pettusest.
"Inimesed, kes siin käivad, tahavad plaate enne ostmist natuke kuulata, nagu ikka... Ja täna ühe plaadi kuulamisel korraga kadus plaat tükkis kõige grammofoniga kõigi silme all."
"Ma tulen sinna. Kus te täpselt asute?"
Saanud aadressi, laseb ta telefonitorul hargile langeda ja naeratab võidukalt oma armsale kaaslannale. "Bianka, siin on midagi. Otsi esemete kadumise kaustast kõik sarnased juhtumid välja ning oota detaile."
Briggs osutub kiilaspäisusele kalduvaks pikaninaliseks mehikeseks. Ta ei olegi erilises okis; Kinaver on näinud küllalt inimesi palju tühisemate asjade peale hulluks minemas. Aga too müüja võib vana hipi olla ja need ju ajasid taidluse korras pararida kah.
Briggs riputab "Suletud"-sildi välja; Kinaver vaatab poekeses ringi. Siin valitseb paras kaos - alguses olid plaadid vast stiilide ja tähestiku järjekorras olnudki, aga kliendid olid kättevõetu ikka kuhugi mujale tagasi susanud ja Briggs pole vaevunud korda taastama. Letil vedeleb hulk kirevaid plaadiümbriseid segi tolmuste vinüülketastega.
"Ja plaadimängija oli seal," näitas Briggs paremasse nurka. "Üks noor kutt kuulas mitut plaati, kolmas või neljas käis, kui korraga - viuh - nurk oli tühi. Esimese hooga mõtlesin, et mingi varaste trikk, et tõmmasid läbi seina mu masina, aga ei, sein on terve, ei mingeid luuke pole tehtud ega midagi... siis mõtlesin, et vast too kutt, noh, teate, hüpnotiseeris mu ära... aga ta oli sama ehmunud kui mina, paar plaati ikka ostis ja siis kadus minema... vast müüb loo mõnele sopalehele, niigi palju reklaami, endal nagu on piinlik kuidagi..."
Kinaver on kogu ta jutu ajal teraselt põrnitanud grammofonist jäetud tühikut. Tavaline puust kapp, millele punaka värviga maalitud tähed FAD - nii, et D kaare ülaosa on ühtlasi F ja A keskkriips. FAD... fad on trend, hetkemood. Vast ka bändi või muusiku nimi. "Kas see on teie vana hüüdnimi," pärib ta Briggsi katkestades.
Müüja vaatab teda üsna solvunult - mis see asjasse puutub. Ta takseerib kritseldust ja kehitab õlgu. "Ei... ma ei tea, mis see on. Küllap oli see juba siis, kui ma selle kasti sain. Mingi vana mööblimehe käest, see võib olla jumal teab kuskohast. Mis te kogu sest asjast arvate siis?"
Kinaver ajab end sirgu. "On võimalik teha plaate, millel olev vastava sagedusega heli lahustab teatud tüüpi grammofoni aatomiteks, kui plaati sellel mängida. Selline heli võib sündida juhuslikult, ent pigem tehakse seda siiski sihilikult, et plaat toimiks helipommina. Kas äri läheb hästi?"
"Ei saa kurta... väikse poe kohta päris kenasti. Vinüülid on jälle moes ja viimasel ajal on seis paranenud küll... Ja eks see pood ole heas käidavas kohas ka."
"Just-just," tähendab Kinaver. "Teil võib olla vaenulik konkurent... või keegi, kes seda pinda jahib. Keda te kahtlustate?"
"Pole õrna aimu," ahhetab Briggs. "Naabritega saan läbi ja kui mõni kuri kamp norima hakkab siin kellegi kohta, nad vähemasti kõigepealt tulevad ise ja püüavad koha üles osta, nii väikse äriga pole ju mõtet endale jamasid kaela tõmmata..."
Kinaver noogutab. Üks mõttelõng tal siiski lahti rullub.
Kas plaadi ümbris on siin laual?"
"Vast küll..." kohmetub Briggs. "Püüdsin meelde tuletada, aga ma tõesti ei mäleta, milline neist..." Letil on tubli paarkümmend tühja ümbrist kõige erinevamaist stiilidest - bluus, disko, indie... "Too kutt," aitab Kinaver, "Mida ta ostis? Milline ta välja nägi?"
Briggs meenutab. Külalise nägu tekib ja hajub, tekib ja hajub, lainetab üle plaadiriiulite... on selles julmuse vari, pilklik värelus?
"Ebamäärase näoga... Pikkade pleegitatud juustega, kirju mustlasesärgiga..."
"Midagi isikupärasemat ei olnud?"
"Mereväe pandlaga rihm - kaelas. Ostis..." Briggs ajab näpuga kapsastunud kontoriraamatus järge. "MC5, PJ Proby, Kelly Marie... Nagu rokki ja retrot ja diskot ja..."
Kinaver noogutab ja nopib välja viis glam-ümbrist. "Ma arvan, üks nendest?"
"Jah, jaa, ma usun, too Sweet ongi seesama... Siin pole minu numbritki peal... Vist üsna hiljutine..."
"Jah? Mis ajast te pole jõudnud neid nummerdada?" huvitub Kinaver.
Briggs kratsib häbelikult kukalt, ta on ka hakanud higistama. "Oma paar kuud tuleb ära... Äri on hakand edenema, pole enam aega siin järge pidadagi..."
Kinaver kortsutab kulmu. "Kõige parem, kui te nüüd natukeseks aja maha võtate ja poe sulgete, kuni ma teatan, et teil pole midagi karta. Senikaua jõuate siin natukene korda luua. Kuhupoole too kutt minna võis?"
"Ei märganud... Mis meil temast?"
"Usun, et tal võis see plaat ka endal kaasas olla - et efekt oleks kohene. Muidu võib see siin vedelda kuude kaupa või keegi võib selle siin testimatagi ära osta ja koju viia. Too kutt... teda hoitakse rihma otsas. Meie peame teadma, kes on lõa teises otsas. Ma teatan teile, kui midagi selgub. Head päeva."
Kinaver läheb ja istub kõigepealt ühte väiksesse baari, ühte vähesesse siin üüratus Londonis, mis näeb välja nagu kodused tudengikohvikud, ja tellib ühe kohvi. Mahe kitarrisalsa plõnksub üle pruunsumeda ruumi. Siis helistab Armin Biankale ja kõneleb detailidest.
"Paar juhtumit sajandi algusest helikahur-mängutoosiga," laulaskleb Bianka Veidrakese hääl lausa kehaliseks malniduseks, "ja too 1938-nda kriiskav plaat, mis üks New Yorgi plaadifirmaboss oma vastasele saatis... nii et su versioon peab küll. Algajad glam-fännid muide käivad Soho "Le Glittz'is"."
"Perfekt. Õhtu sisustatud. Mul on veel mõned asjatoimetused... Saame kokku kell 8 "Excelsioris". Aga seniks... ole hea, vaata järele, mis märk või lühend on FAD, nii et D on suurelt all ja ülemine kaar läheb F'ist ja A'st läbi."
Takso viib Armini ja Bianka "Le Glittz"-klubi ette. Neil on seljas peotantsuriided, ei midagi ekstravagantsemat. Bianka kastanpruunid silmad veiklevad põnevusest. "FADi kohta ei selgunud midagi. Aga see võib olla see kamp, kust too tüüp on. Mingid glam-terroristid või mis."
"Mitte ilmtingimata glam... isegi too kutt võis maskeraadi teha, kuigi mu sisetunne ütleb, et ta ongi glam-rokkar ise ka... Ent ongi ju soodus valida selline poose stiil, kus rokilik viha üsna pinnapealne - kes seda ikka kahtlustada oskab... Mingi Throbbing Gristle olnuks märksa kahtlasem - kuigi sellega vast rünnatakse pigem HMV'd või muid suuri CD-kauplusi... Aga need, kes sellise plaadi tegid... neil on tõsi taga ja suured panused mängus."
Armin tasub taksojuhile ja nad astuvad klubi lävele. "Saad aru," sosistab ta Biankale, "nad võivad tõesti tahta toda poodi just tolle asukoha pärast - see võib olla mingisuguste jõujoonte ristumispunktis - nii et sealt võib hakata tervet linnaosa või linna mõjutama - vast samasuguste helieksperimentidega..."
Imeväiksed kullatähekesed sadasid laest Bianka päevitunud õlgadele. "Mis plaat see õigupoolest oli?" pärib ta kulme kergitades.
Armin ei vasta kohe; ta pilk eksleb valgusvihkudes ja rütmimütsatustes kilgendavate revääride ja saabaste, silmade ja nabade vahel. Ja tõesti, seal, baarileti ääres. Blond kutt kaelarihmaga.
"Plaat... Sweet. "Sweet Fanny Adams"," kohmab ta ja veab Biankat kättpidi leti poole. Topelttrummide-topeltbassi kärgatustest, higistest kiljatustest läbi kõlab Bianka terav sosin: "Aga kuule, sellest ma just lugesin hiljuti - kuule, need tähed - esimesed - " Armin kuuleb, kuid tal pole aega mõelda, pole aega vastata. Tüüp on juba siinsamas, paar sammu, ei märka Arminit, vestleb pilklikul ilmel mingi närvilise olevusega, ei saa aru, kas tüdruku või poisiga; Armin tõmbab hinge, et sekkuda -
siis kutt haihtub.
Kaob nende silme all.
Baarman jääb suu ammuli jõllitama, tellitud joogiklaas totralt pooleldi ettesirutatud käes.
Olevuse kriisked lõikavad hullu rütmi läbi ja jäävad peatunud strobo punases voos üksinda auravat vaikust rebima. Päikeseprillide alt nirisevad värvisogased pisarad.
Kirev pidulistesumm koguneb tasases hämmastuses nende ümber.
Armin näitab oma töötõendit. "Mis siin juhtus," küsib ta tasa, erutust varjamata. "Kas oli mingi... heli? Püüdis ta laulda? Oli see mingi hetk rütmist?"
Olevus kogub ennast, võtab päikseklaasid eest. Endiselt on võimatu öelda, mis soost ta on. Ta raputab pead. "Ta... jättis mu maha. Ta ütles... ta ütles mulle, et ma olen ta jaoks tühisus, eimiski, sweet fanny adams..."
Bianka on tal selja tagant püüdnud suud sulgeda, kuid jääb hiljaks.
Kõneleja on kadunud.
"Kuulanud mind ometi!" kähvab Bianka Arminile, kuid too taipab juba isegi, nähes kummagi kadunu kohal põrandal sigilit FAD.
"Ma kuulan nüüd..." noogutab ta. "Ja parem, kui kõik kuulaksid."
Bianka astub DJ-pulti. DJ paneb jälle tümpsu käima; stroboskoop lööb pöörlema. Bianka võpatab, kuid siis kehitab õlgu. "Pane natsa vaiksemaks."
Üle saali kõlab ta puhas selge hääl. "Kuulake ja kõnelge kõigile, keda tunnete. Fanny Adams oli väike tüdruk, kes julmalt tapeti, ta keha moonutati. See juhtus 1867. aastal Altoni humalaaias. Ta oli ainult 8-aastane. Fanny Adams on inimene, laps, õnnetult hukkunud laps. Oma nimes elab ja sureb ta igal hetkel. Pidage seda meeles. Tänan tähelepanu eest."
Briggs on ikka oma poes, istub lootusetult põrandal keset oma plaate. Koputuse peale kargab ta ehmunult püsti, kuid Kinaveri nähes rahuneb ja avab ukse.
Kinaver esitleb Biankat ja lisab: "Nonii, homme võite oma poe jälle lahti teha. Kui te uue grammofoni saate, siis ärge testige sellel "Sweet Fanny Adamsit" enne, kui kõigis suurtes päevalehtedes pole ilmunud vastavasisulist artiklit."
"Oot-oot, mitte miskit ei mõista," imestab Briggs. "Kas te saite tolle kuti kätte? Mis ta rääkis?"
Kinaver raputas pead. "Ei saanud... aga asi polnudki selles. See on vist esimene kord, kui ma euhemeerika õnge lähen."
"M-misasja?"
"Ma mõtlesin, et nende kadumiste taga on inimesed... nojah, kuigivõrd ikka ongi. Üks inimene - kuigi ta oli vaid süütu plikatirts... Fanny Adams - ta tapeti 1867-ndal aastal metsikult. Kaheksane laps. Aga siis hakkasid mereväelased kõige ilgemal moel tema nimega kutsuma uusi lambakonserve... ja ajapikku hakkas sweet fanny adams tähistama tühist, väärtusetut, mittemiskit..."
"Aga tühisus ja Eimiski pole üks ja seesama," jätkas Bianka, "ja kui inimesed Eimiskit tühisuseks peavad, siis seda kergemeelset eksimust saab öelda vaid teatud arv kordi. Teatud hetkel saab mõõt täis..."
"... ja nii ka seekord," ohkas Armin. "Too FAD seal kapi peal osutus ikkagi kõige võtmeks. FA on Fanny Adams. D aga - teisi tähti läbiv D - on Demogorgon. Iidne Nime Vägi, mis laenas end tolle õnnetu lapse pilastatud nimele. Nii et teatud hetkest - siis eilsest ennelõunast - igaüks, kes juhtus nimetama toda nime või initsiaale seoses tühisusega - sai selle nime poolt alla neelatud. Nimi tõmbas pilastaja endasse kui must auk. Ja esimene sattus olema too plaat, Sweeti plaat - ja teie grammofon, mis plaadi hääle kuuldavaks tegi. Teine - juba too kutt ja siis... tema, hm, elukaaslane."
Briggs vangutas pead. "No ma omal ajal tegelesin ka tasapisi kõiksugu müstikaga, aga see... Õudne, nüüd ei julge enam ühtki sõna suhu võtta, kellegi nime, ühtegi ütlemist, kõige tausta peab teadma..." Ta häirimatu häiritud lobin vaibus korraga umbusklikuks pominaks. "Aga too kutt ütles ju siin olles ka mitu korda "Fanny Adams"?"
"Nojah," selgitas Armin kannatlikult. "Ta nimetas plaadi nime. Ta kasutas väljendit ilma selle rumala ja hukatusliku valetähenduseta. Kui ta ütles "Fanny Adams" tolles tähenduses, oli ta kadunud hing. Sõna tõsises mõttes."
Nüüd oli Briggs kokkukukkumise äärel. "Oh sitta... ega ma sest plaadist küll suurt ei arva, oleks ta mu arvamust küsinud, ma oleks öelnudki... Maitse üle justkui ei vaielda, aga näe kurat, kuidas oleks võind perse omadega kukkuda... Ja, oh raisk, ennist ma ju ütlesin - "mitte miskit ei mõista"... Mis... mis nüüd minust saab?"
"Mittemiskit ei mõista päriselt me keegi - ka meie mitte," lohutab Armin. Ja lisab karmimalt: "Aga oma vahetut igapäevast ümbrust peaks küll mõistma."
"Ja teist saab nüüd see," tähendas Bianka, peenel ninajuurel resoluutne kurruke kui grammofoninõel lennukas-õdusa finaalteema rajal, "kes oma poodi kõige paremini korras hoiab. Õhtu on veel noor - teeme ära."
20. veebruar 2000
Viljandis
täiendused-parandused 22. veebruar 2000 Tartus